Rait Siska – sepp ja animaator
— Kuidas su kunstihuvi tärkas ja Kuressaare kooli välja jõudis?
— Täiesti arusaamatult tärkas. Ma pole kunagi käinud üheski kunstiringis ega sellega väga tegelenud. Kooliajal sai loomulikult matemaatikatunnis ja igas muus tunnis vihiku servale joonistatud. Keskkool sai läbi ja midagi täpselt ei osanudki teha.
Tundus, et võiks mingi selline valdkond olla. Käisin proovisin Tartusse sisse astuda. Elus esimest korda joonistasin-maalisin. Sisse ei saanud, see-eest sain päris head hinded täitsa tühja koha pealt. Leidsin, et võib edasi proovida. Kuna Kuressaares oli veel vastuvõtt avatud – see oli aasta hiljem, tegin tööd vahepeal –, astusin sinna.
— Millal tundsid, et läksid kunstnikuna lahti?
— Õpilasena läks Kuressaares täitsa hästi. Aga ma ei tea, kas seal sai end kohe kunstnikuna tunda. Aga vähemalt andis nii palju julgust, et kunstiakadeemiasse proovima minna. Aga ega ma sinna ka esimese hooga sisse saanud.
Koolitööd on hästi läinud, sealt edasi on hästi läinud. Aga millal ma ise tajusin? Ma ei oska öelda, et ma seda praegugi tajuks. Vaikselt edeneme…
— Milline kunstivool su alateadvust enim toidab?
— Kunagi meeldisid sürrealistlikud ja metafüüsilised pildid. Aga ma ise olen pigem realist. Eriti mis puutub asjadesse, mis kunagi ka valmis peavad saama. Minimalismi poole kaldun ehk? Endale tundub, et ma pole kinni, vaid avatud, võib-olla kõrvalt vaadates paistab teisiti…
— Sina ja õpetajad?
— Kõik tooks esile. Esimese hooga jättis väga tugeva mulje vanameister Heino Müller, kui esimesele kursusele sai tuldud. Ta näitas suunda ja taset. Ja animatsioonimaailmast tooks välja Riho Undi. Nemad on esimesed, andsid väga tugeva mõjutuse.
— Kuidas sa sepatudengina animatsiooni otsa sattusid?
— Esimene kokkupuude oli üks kunstiprojekt Andrus Kõresaarega, kus ma pidin tegema kümnesekundilise nonstop-animatsiooni. See oli meil kateedri poolt vabaaine. Koostöö Andrusega ei laabunud kõige paremini. Tema ei saanud aru, mida mina tahan, ja mina ei saanud aru, mida tema tahab. Nüüd töötame koos animatsioonivallas.
Animatsioon tuli tegelikult tasapisi. Kuna ma töötan päris palju arvutitega, joonistan sepiste kavandeid 3D-programmides, mis on ka animeerimiseks mõeldud, siis väga suur samm see polnud. Hiljem on see huvi laienenud ka nukufilmi peale.
— Sepp ja animaator sisimas võitlust ei pea?
— Ei, absoluutselt mitte. Aga aega on vähe. Mõlemad tööd käivad praegu millegi arvelt.
— Kuidas tegemisi leiad?
— Tulevad ääri-veeri. Mingid projektid on pikaajalised. Mõned on konkursitööd – näiteks Rein Raua rektorikett –, teedki konkursi jaoks. Aga tavaliselt on keegi kuulnud, tellib, teed kavandi ja… pikad projektid. Praegu paneme ühte treppi üles, kavand sai tehtud aasta tagasi.
— Koostöö Risto Taliga, räägi pisut.
— Risto tuli nuttes minu juurde, tal oli esimesel kursusel arvutiabi vaja. Algul tegime lihtsalt kavandeid ja… On olnud viljakas koostöö. Meil on nii palju ühist, et töötamisel ja niisama olemisel polegi enam eriti suurt vahet. Aga see puudutab metalli poolt. Animatsiooni osas teen Andrus Kõresaarega koostööd.
— Kuidas oskad ennast tellimuse või konkursikuulutuse peale looma mobiliseerida?
— Kui konkursile minna, siis on enne mõte või huvi, et tahaks sellist asja teha. Tellimuste puhul olen proovinud teha nii, et saaks ise kavandada, mõelda ja teostada. Raske on end mobiliseerida siis, kui kellelgi on oma joonis olemas, et tahab sellist asja saada. Ma pole selleks kõrgkoolis käinud, et olla tööriist.
— Mis suhe sul oma valmistöödega on?
— Üldiselt hea. Oma tööd ju. Aga on ette tulnud ka mingeid reklaame või asju, mida pärast ei mäletagi. Aga suuremad projektid on mõlemas valdkonnas armsad. Muidu poleks ju mõtet teha.
Väga tähtis töö on Tallinna ülikooli rektorikett. Või see Fahle majja tellitud kamin. Ja muidugi presidendi talu kaev. Aga kõige tähtsam, vist jah, on praegu see Lotmani-filmi animatsiooniosa. Ja see… kandik. Selle tegemine võttis neli kuud. Välja näeb lihtne, aga aega võttis neli kuud.
Animatsioonivallas õnnestus teha Basement Jaxxile taustavisuaal. Nad nägid ühel filmifestivalil mu animatsiooni ja kirjutasid mulle. Mõtlesin, et raudselt mingi nali. Tuli välja, et käivad küll. Vahetasime kuus meili ja saatsin töö ära. Ise vaatasin enne, et vist võib rahul olla… nemad olid väga rahul.
— Kui usaldavad tellijad on sulle sattunud?
— Otsiks järjest usaldavamaid. Algul oli raskem. Metallitöö puhul, kui on kavand olemas, siis see lõpptulemusest väga ei erine. Kui tellija on kavandi heaks kiitnud, siis probleemi pole. Kuigi tellimus – kaminavõre või trepipiire – seab piirid.
Animatsioonis on reklaamitellijad veidi raskemad. Aga mulle tundub, et mida tugevam tegija, seda rohkem usaldab ta teist tegijat.
Kes ta on?
Rait Siska
Animaator ja sepp
Kunstiõpingud
•• Kuressaare ametikool, kunstiosakond (1996–1998). Kunstiakadeemia, bakalaureuse- ja magistrikraad (1999–2008).
Töö
•• Kunstiakadeemia õppejõud (alates 2008), animaator Produktsioonigrupis (alates 2002).
Näitused:
•• „Monochroma“, Tallinn (2006), „RaudTuli“, Tallinn, Tartu, Narva (2004), „Allusioonid jõule“, Vaala galerii, Tallinn (2003), kunstiakadeemia lõputööde näitus, Rotermanni soolaladu, Tallinn (2002), Kuressaare ametikooli lõputööde näitus, Kuressaare (1998)
Sepp:
•• „Damascus Drays Bocuse d`Or Estonie“, koos Risto Taliga (2009)
•• „Fe/Rauast“, Eesti Filmi Sihtasutuse raudpõrand, koos Risto Taliga (2008)
•• „Unistuste perekond“, koos Risto Taliga (2007)
•• Ärma talu kaev, koos Risto Taliga (2006)
Animaator
(valitud tööd)
•• „Lotmani Maailm“ (2008), „RAUAST/Fe“ (2008), „Universitas Tartuensis 375“ (2007), „Tervitusi Nõukogude Eestist“ (2007), „Sinimäed“ (dokfilmi eriefektid, 2006), „Ruudi“ (mängufilmi eriefektid, 2005), „Haukka grupp“ (dokfilmi eriefektid, 2005)
