Raiuv ja rajav inimene hävitab pisiloomad
Loomade kadumine tähendaks ka välismaalt tulevate loodusturistide vähenemist, kelle seas Eesti on praegu populaarne vaatluspaik oma haruldaste looma- ja linnuliikide poolest.
Loomakaitsja Matti Masing ütleb, et viimased uuringud inim-tegevuse mõjudest väikeimetajatele tehti kaheksa aastat tagasi, mil väikeloomade tulevik ei tundunud just üleliia roosiline.
“Paljud väikeloomad on väga tundlikud igasuguse keskkonna muutumise suhtes,” märgib Masing. “Nad on enamasti ööloomad, keda eriti ei kohta, ja seetõttu lõhub inimene metsi maha võttes või uusehitisi rajades sageli teadmatult loomade elupaiku. Seadus näeb nende tegevuste puhul ette keskkonnamõjude ekspertiisi tellimise asjatundjate käest, kuid et kõik tahavad odavamalt läbi ajada, siis ei hakka keegi looduse väärtusi ehitusalal uurima. Samas on see kummaline, sest enamik pisiimetajaid on ju looduskaitse alla võetud. Maju ehitatakse metsa ja mere äärde, mis kõik mõjutab loomade elu. Kuna hinnanguid ei tellita, siis ei oska ilmselt keegi praegu täpselt öelda, kui paljud liigid on hävimisohus.”
Sobiv elupaik ehk biotoop
Masingu arvates on inimesed unustanud, et iga loomaliik elab talle sobivas elupaigas ehk biotoobis, mille olemasolu on hädavajalik looduses püsimiseks. Olenevalt liigist võivad loomad elada paikselt ühes kohas või rännata elupaikade vahel, mille vahemaa võib olla päris suur.
Näiteks Eestis järjest harvemaks muutuv lendorav on üsna paikne tegelane, kuid nahkhiired võivad ühe ööpäeva jooksul kasutada eri paiku kuni 30 kilomeetri raadiuses. Ka kahepaiksed ja roomajad teevad kilomeetrite pikkusi sesoonseid rändeid – esimesed sigimisveekogudesse kevadel ja teised talvituspaikadesse kaljupragudes.
Eesti ornitoloogiaühingu juht Andres Kalamees leiab, et inimesed on oma elu korraldamise kõrval unustanud, et hoolimatu tegevusega võidakse lõhkuda unikaalseid väärtusi.
“Metsa maha võttes öeldakse, et milleks muretseda, las lind lendab järgmisele puule,” nendib Kalamees. “Aga ega meile vist ei meeldiks, kui keegi tahaks meie kodulinna asemel kaevanduse rajada ja ütleks, et kolige mujale. Eesti on Euroopas üsna populaarne loodusturismimaa. Siia tullakse mujalt haruldasi liike vaatama. See pole küll kogu majanduse ulatuses kuigi tähtis, kuid võiks selleks saada. Samas kehtib ka metsade puhul võrdlus rannaturismiga: kui reostada meri, ei kipu keegi enam reostatud randadesse ja majandus kannab kahju.”
Kalamehe sõnul on Eestis praegu 136 linnuliiki, kelle kaitse vajaks suuremat korraldamist. Nimistusse kuuluvad näiteks haruldane kirju hahk, kes kasutab Euroopas oma peamise talvituskohana Saaremaa rannikut, ning metsades elavad kotkaliigid.
Kolivad linnadesse
Varem inimpelglikud linnuliigid nagu hakid, hallvaresed ja sinikael-pardid on viimase 70 aasta vältel kolinud linnadesse. Osalt on see mõjutatud asjaolust, et nad on oma senistest elupaikadest välja tõrjutud.
Mutid, mügrid, juttselg-hiired, siilid ja paljud teised pisiimetajad, samuti paljud linnuliigid, asustavad inimese loodud aedu, põlde ja heinamaid. Kahepaiksetest vesilikud, mudakonnad, rohukonnad ja tiigikonnad leiavad häid sigimisvõimalusi inimese rajatud tiikides, kus neid ei ohusta looduslikes veekogudes elavad kalad. Roomajatest näiteks nastikud kasutavad kompostihunnikuid ja lautade sõnnikuhunnikuid munemiskohana ning majade vundamendipragusid varjepaigana. Kuid mida suurem on inimese mõjutatav ala, seda rohkem avaldab see mõju loomastikule, kellest osa hakkab seda ala pidama oma koduks. Teine osa ei suuda aga inimestega kohaneda ja satub kergesti hävimisohtu.
Inimtegevuse ohud väikeloomadele
Lendorav – põlismetsa-ilmeliste kuuse-kase-haava-lepa segametsade raiumine, mille tagajärjel hävivad lendorava elupaigad ja koos sellega ka liik. Metsamassiivi või elupaiga läbilõikamine tee või trassiga hävitab elupaiku, sest lendorav ei saa liikuda elupaikade vahel ning vajadusel asustada uusi paiku.
Mittelendavad pisiimetajad – oluliselt on kahjustatud nende elupaigad, millest tuleneb ka häving.
Kahepaiksed ja roomajad – puudub selge ülevaade olukorrast, kuid enamik neist on oma senistest elupaikadest välja tõrjutud, millest tuleneb väljasuremine.
Nahkhiired – koopaturism, mis hävitab nahkhiirte talvekolooniaid. Koopad asetsevad sageli looduskaitsealadel, mistõttu inimtegevus peaks olema eriti kontrollitud. Vanade puude raiumine metsades, parkides, aedades ja alleedel, mis hävitab suvekolooniate varjepaigad ning toitumispaigad. Tuuleparkide rajamine veekogude äärde, sest nahkhiirte koondumispaikadesse püstitatud tuulikud tapavad hulgaliselt nahkhiiri.
