Raivo Vetik: Ratsionaalsed eestlased

Ees­ti rah­vus­suh­teid tu­leks vaa­del­da et­ni­li­se do­mi­nee­ri­mi­se vaa­te­nur­gast, leiab po­li­to­loo­giap­ro­fes­sor Rai­vo Ve­tik. See an­nab ka raa­mis­ti­ku analüüsi­maks, kui­das käi­tuk­sid ku­ju­ne­nud olu­kor­ras rat­sio­naal­sed eest­la­sed. Se­ni­se joo­ne ase­mel seak­sid nad esi­ko­ha­le Ees­ti hu­vid, mit­te aja­loo­li­sed ja prae­gu­sed vas­tan­du­sed Ve­ne­maa­ga, ning look­sid uue ko­da­ni­kui­den­ti­tee­di.

Pronksöö järel on Eesti ühiskonna integratsiooni perspektiivid järsult paranenud. See ei tähenda, et kriis on end ammendanud, sest selle süvapõhjused ei ole kadunud. Kuid alus integratsiooni sisuliseks edendamiseks on varasemaga võrreldes oluliselt soodsam.

 

Kuigi enamus rahvusriikides on üks domineeriv etniline grupp, kes kontrollib riigistruktuure, on mõiste ’etniline domineerimine’[1]erialakirjanduses esile kerkinud alles viimastel aastatel. Senises kirjanduses on mõiste ’etniline’ reserveeritud tavaliselt vähemustele, kellele ei kuulu rahvusliku enesemääramise õigus ning termin ’domineerimine’ juhtudele, kus ’meid’ valitsevad ’nemad’[2].

 

Vaatamata etniline domineerimise universaalsusele modernsetes rahvusriikides, muutub see postmoderniseeruvas maailmas üha enam problemaatiliseks. Väikeriigile omaste mitmete struktuursete nõrkuste tõttu kinnitab Eesti nimetatud tendentsi selgemini kui enamus teisi rahvusriike. Kui aga on probleem, siis tuleb midagi ka ette võtta.

 

Aprillikriisi analüüsi tasemed

Aprillikriisi võib analüüsida kolmel üldistuse tasemel - mikro-, meso- ja makrotasemel. Kõige elementaarsema mikroanalüüsi näiteks on teleülekanded aprillikriisi ajal, mis lihtsalt dokumenteerisid tänavarahutusi ja poodide rüüstamist. Mesoanalüüs kirjeldab ka protsesside võimalikke põhjusi ning seda esindab näiteks seisukoht, et aprillisündmused toimusid Venemaa mahitusel, kes koondas juba pikemat aega oma jõudusid, et siis 9. mail organiseerida midagi, mille kõrval 26. aprill oli ’lapsemäng’[3]. Eesti ajakirjanduses kõige enam arutatud aprillikriisi põhjus on Reformierakonna valimiskampaania, mille käigus lubati Pronkssõdur teisaldada, et IRL-lt hääli üle võtta.

 

Makroanalüüsi tasemel eeldatakse, et aprillikriis väljendab ka midagi enamat kui Venemaa huvid või parteide võimuvõitlus. Küsimus on mitte Pronkssõduris, vaid laiemas kriisis, mille sisuks on eestlaste ja eestivenelaste erinevad arusaamad Eesti riigi olemusest ning rahva identiteedist. Eestlaste jaoks tähendab rahvusriiklus nende endi priviligeeritud asendit nii poliitikas kui ka avalikus sfääris laiemalt, sest põlisirahvusele kuulub loomulik õigus enesemääramisele, mis muudab ta peremeheks omaenda maal. Eestivenelaste seisukohalt tähendab taoline rahvusriikluse käsitlus aga demokraatia ja võrdsete õiguste põhimõtete rikkumist. Näiteks Eesti Vabariigi taastamisel kujundati demos välja de facto etnilise põhimõtte kaudu, mida ilmestab fakt, et esimeses Riigikogus 1992. aasta sügisel ei olnud ühtegi eestivenelast. Tulemusena tajuvadki nad Eesti rahvuspoliitikat enda diskrimineerimisena ning eestlaste kättemaksuna nõukogude aja eest[4]. 

 

Ükski nimetatud kolmest analüüsi tasemest ei ole iseenesest parem või rohkem vajalik, kuid ühe või teise eelistamine viib põhimõtteliselt erinevatele järeldustele mitte ainult Pronkssõdurikriisi põhjuste, vaid ka mõjude selgitamisel. Mikrotaseme analüüsid leiavad, et kriis on nüüdseks edukalt läbi, sest selle põhjused on likvideeritud – politsei on oma töö teinud, pätid on kinni pandud ja Eesti on tõsiseltvõetavam riik. Mesotaseme analüüside järeldus on, et kriis on selleks korraks küll läbi, kuid võib uuesti vallanduda kui Venemaa ekspansionism või parteide võimuvõitlus muutuvad ägedamaks. Makrotaseme analüüsid ütlevad, et kriis ei saa põhimõtteliselt läbi olla ning selle süvapõhjuste edasine ignoreerimine võib muuta konflikti juhitamatuks.

 

Ratsionaalsed eestlased peale aprillikriisi

Esimesed kaks analüüsi taset keskenduvad nähtustele, mis olulisel määral sõltuvad juhustest – näiteks parteipoliitilised eesmärgid sõltuvad hetkeolukorrast ja liidrite omadustest. See, et Reformierakonna juhatus otsustas minna Pronkssõduri teisaldamisele ei olnud paratamatu, oli ka vastuhääli. Makrotaseme analüüs aga keskendub struktuursetele faktoritele, mis on paljuski paratamatud. Seega, mikro- ja mesotaseme analüüsid sobivad eelkõige lühikese, makrotaseme analüüs aga pikema ajaperspektiivi protsesside arutamiseks.

 

Minu põhiväide on, et pikas perspektiivis mõjutab aprillikriis Eesti ühiskonna arengut pigem etnilise domineerimise vähenemise ning uue rahvussuhete mudeli loomise suunas. Selle põhjendamisel kasutame 20. sajandi ühe juhtiva poliitikafilosoofi John Rawlsi ratsionaalsete valikute meetodit[5]. Rawls konstrueerib mõttelise eksperimendi, kus ratsionaalsed indiviidid püüavad sõnastada, milline peaks olema ühiskond, mis oleks ühelt poolt õiglane ning teiselt poolt kõige efektiivsem inimlike vajaduste rahuldamisel.. Meetodi eelduseks on, et need hüpoteetilised ratsionaalsed indiviidid on arukad ja erapooletud, st, nad tunnevad ühiskonna toimimise seaduspärasusi, kuid ei tea omaenda sotsiaalset positsiooni selles ühiskonnas, sest see kindlustab, et nad ei lähtu mitte enda, vaid ühiskonna kui terviku kasust[6].

 

Loomulikult ei ole Eesti inimesed täiesti ratsionaalsed olendid, kelle käitumist juhivad ainult puhtpragmaatilised kaalutlused. Lühiajalises perspektiivis ei vähene aprillikriisis tekkinud negatiivsed emotsioonid ja rahvuslike hoiakute polariseerumine. Mitmete uuringute tulemused kinnitavad, et need on hüppeliselt suurenenud[7]. Samuti ei ole lootust, et edaspidi parteid loobuvad taoliste hoiakute ärakasutamisest oma võimumängudes, sest ükskord tulevad uued valimised nagunii. Putini Venemaa arenguid vaadates ei ole põhjust arvata, et ta loobub oma mõju laiendamise katsetest naaberriikides. See võimendab jätkuvalt nii nende ühiskondade rahvuslikke eelarvamusi kui ka parteide huvi seda ära kasutada enda võimu suurendamiseks.

 

Samas, pikas perpektiivis on olukord teine.  Aprillikriis tõi esile mitmed Eesti senise rahvussuhete mudeli struktuursed nõrkused, millega toimetulek eeldab emotsioonide allasurumist.  Eesti riigi väiksusest ja geopoliitilisest asendist, rahvuslikust koosseisust ja vähemusgrupi suhtelisest suurusest ning rahvastiku kiirest vähenemisest ja vananemisest tulenevad nõrkused eeldavad tulevikku vaatamisel pigem tervet talupojamõistust. Ilma selleta tulevikku lihtsalt ei ole. Järelikult on mõtet teha mõtteline eksperiment ning küsida, et kui Rawlsi ratsionaalsed indiviidid oleksid eestlased, siis mida nad meile peale aprillikriisi kostaksid?

 

Eesti väline julgeolek

Pronkssõdurikriis mõjutab kõige otsesemalt Eesti välist julgeolekut. Peamine struktuurne faktor, mida tuleks sellega seoses arvestada, on meie geopoliitiline asend Venemaa naabruses, mida muuta ei saa. Ratsionaalsete eestlaste järeldus Venemaa aktiivsest sekkumisest Eesti asjadesse on, et oma julgeoleku kindlustamiseks tuleb meil mõelda mitte niivõrd uute veekahurite muretsemisele, kuivõrd struktuursetele suhetele kolmnurgas Eesti, Venemaa ja eestivenelased.

 

Eesti valitsuse arusaamu selles osas peegeldab Pronkssõduri teisaldamise põhjendamine eeskätt Eesti ja Venemaa riikidevaheliste suhetega[8]. Paraku seob selline arusaam eestivenelased automaatselt Venemaaga, sest enamus neist peab Pronkssõdurit enda jaoks oluliseks. Nad ise kurdavad, et kuna nende kultuuri ’hingamisruum’ Eesti ühiskonnas on pidevalt ahenenud, siis püüdsid nad Pronkssõdurit kaitstes anda signaali, et ’me oleme olemas’[9]. Eestivenelased võitlevad õiguse eest ’olla esindatud rahvuslikul mälumaastikul’[10] ning usuvad, et moodustavad osa Eesti rahvast, kelle arvamusega tuleks arvestada. Nad on shokeeritud, et  Eesti valitsus peab neid Venemaa käsilasteks, kes tuleb pigem kinni panna[11].

 

Valitsus ei ole seni oma tõlgenduse motiive selgitanud, kuid ratsionaalsete eestlaste arvates ei suuda me eestivenelasi Venemaaga sidudes oma välist julgeolekut kaitsta. Olukorras, kus Putini Venemaa üritab oma mõjusfääri endise NL ruumis taastada, eeldab selle tõrjumine mitte ainult eestlaste konsolideerumist valitsuse selja taha, vaid ühiskonna kui terviku usaldust oma riigi vastu[12]. Ei ole kuigi arukas lohutada end illusiooniga, et rahutuste edukas mahasurumine stabiliseeris ühiskonda, sest küsimus ei ole vandaalides. Pronkssõduri teisaldamine viisil, kus teise poolega puudus elementaarne kommunikatsioon, suurendas hüppeliselt eestivenelaste kui sotsiaalse grupi vastupanuidentiteeti Eesti riigi suhtes. Valitsus andis sellega Venemaale senisest oluliselt paremaid võimalusi sekkumaks Eesti asjadesse talle sobival hetkel tulevikus.

 

Ratsionaalsete eestlaste järeldus on, etnilise domineerimise mudelist lähtuv eestivenelaste kohtlemine ohustab Eesti rahvusriiklust, sest mängib kaardid kätte Putini Venemaa kasvavatele ambitsioonidele. Seda arusaama jagab ka domineeriv hoiak Euroopa Liidus, mis on meie peamine pidepunkt suhetes Venemaaga. Aprillikriis kinnitas, et EL on  Venemaa rünnakute puhul üksmeelselt Eesti poolel. Samas ei toetanud EL Eestit mitte Pronkssõduri teisaldamises, vaid kaitseks sellele järgnenud Venemaa rünnakute eest. Samaara tippkohtumisel 30. mail ütles Euroopa Komisjoni president Jose Manuel Barroso Eestiga seoses, et mistahes liikmesriigi probleemid kolmandate riikidega on kõigi EL 27 liikmesriigi probleemid. Aga ta lisas, et taoline solidaarsus eeldab ka iga liikmesriigi vastutustunnet. Me oleme millegipärast jätnud tema teise mõtte tähelepanuta, keskendudes ainult nendele sõnadele, mis näiliselt kinnitavad valitsuse tegevuse õigsust. Pikas perspektiivis ei saa aga mööda vaadata ka Barroso sõnumi sellest osast, mis oli suunatud otseselt Eestile, sest EL strateegiline huvi globaalses majandus- ja julgeolekupoliitilises kontekstis Venemaa suunal on partnerlus, mitte konflikt[13].

 

Eesti sisemine julgeolek

Aprillikriis kinnitas, et peamine Eesti sisejulgeolekut ohustav faktor on võimalik rahvuskonflikt. Eeldused selleks on meil nii keeruka ajaloo kui ühiskonna rahvusliku struktuuri mõttes sarnased näiteks endise Jugoslaaviaga või Põhja Iirimaaga. Õnneks on meie rahvussuhted seni olnud väljapaistvalt stabiilsed, Eestit on seatud eeskujuks kui ’rahvusprobleemide rahumeelse lahendamise laboratooriumi, millest saaksid õppida ka paljud teised riigid’[14]. Aprillikriis aga viitab, et selline olukord ei ole iseenesestmõistetav, 26. ja 27. aprillil, kui politsei vahistas üle 1000 inimese, olime me rahvuskonflikti eskaleerumisele ohtlikult lähedal.

 

Massirahutuste tekkimine näitab, et senine rahvuspoliitiline tasakaal ei ole enam paigas.

Seda mõjutab ka asjaolu, et eestivenelaste mobiliseerumise vastandprotsessina on tekkinud eestlaste erakordselt suur toetus Reformierakonnale. Kas see näitab meie rahvusliku ühtsuse suurenemist, mille üle võiks rõõmustada või pigem hirmu ja viha Venemaa  vastu, mida osavad parteipoliitikud kasutavad lihtsalt ära? Ratsionaalsete eestlaste arvates on meil sama vähe põhjust tunda heameelt taolise ühtsuse üle, nagu oli serblastel peale Slobodan Milosevici kõnet Kosovo Poljes 26. aprillil 1987. Milosevic lausus kohaliku serbia vähemuse miitingul väga emotsionaalsed ja kurikuulsaks saanud sõnad ’teid ei peksta enam kunagi’, millest alguse saanud rahvusliku ühtsuse puhang lennutas tema enda küll riigi võimuhierarhia tippu, kuid serblastele tervikuna tähendas pikas perspektiivis nende rahvusluse hälli kaotamist.

 

Ka Eesti ühiskonna ees seisvaid  probleeme ei saa põhimõtteliselt lahendada sellist tüüpi avaliku arvamuse toetuse abil, mis tekkis aprillirahutuste mahasurumise tulemusena. Siinkohal tuleks eristada kahte erinevat nähtust, millel on küll sama juur, kuid erinev väljendusvorm – need on russofoobia ja russoskeptitsism. Venemaaga seotud probleemide lahendamise võtmeks ei saa olla russofoobne emotsioonide üleskütmine, mis tekitab eestivenelastes ebakindlust ja tõrjub meist eemale. Kuid russoskeptitsismiga tuleksid nad pigem kaasa, sest uuringud kinnitavad, et nad on vägagi skeptilised Venemaa poliitikute suhtes ning ei pea Venemaad oma probleemide lahendajaks[15]. Seega, russofoobia õhutamine lõhestab Eestit, russoskeptitsism aga pigem ühendab.

 

Kosovo näide kinnitab, et rahvusriikluse tugevdamine eeldab mitte sisemiste etniliste vastanduste ärakasutamist kellegi poliitilistes huvides, vaid sellist tüüpi poliitilise süsteemi ülesehitamist, milles ühiskonna ühtsus tagatakse ühiste poliitiliste institutsioonide ja väärtuste kaudu. Hiljuti avaldatud arvamusuuring annab olulist informatsiooni  selle kohta, milline on praegu selles osas meie seis[16]. Nimelt tõi uuring välja, et eestivenelased jagunevad oma hoiakutelt kolme enam-vähem võrdse suurusega gruppi – hästi- (28%), keskmiselt- (34%) ning nõrgalt ja mitte-integreerunud (38%). Eesti rahvusriikluse tugevdamise võtmeküsimuseks on, kumma poolusega ühineb tulevikus keskmine grupp. Ratsionaalsete eestlaste huvides oleks nende liitumine esimese grupiga, kes kannab meiega samu väärtusi ja on lojaalsed Eesti riigile. Analüüs näitab, et eestivenelaste hoiakud on tugevalt seotud nende õigusliku staatusega - kui esimese grupi valdav enamus on Eesti kodanikud (91%), siis keskmises grupis on Eesti kodanikke vaid umbes pooled (57%) ning kolmandas grupis kõigest viiendik (18%). Seega aitaks seniste mitte-kodanike kodakondsusprobleemi lahendamine oluliselt kaasa Eesti julgeoleku tugevdamisele[17].

 

Globaalne kontekst

Ratsionaalsed eestlased arvestavad rahvusriikluse arenguid ka mujal maailmas. Erialakirjanduses domineerib arusaam, et rahvusriiklus sellisena, nagu ta 19. sajandil tekkis, on jõudnud kõikjal kriisi[18]. Selle aluseks on majanduse üleilmastumine, mis on kaasa toonud riikidevahelise koostöö, kommunikatsiooni ja mobiilsuse hüppelise suurenemise ning tehnoloogilise ja ka kultuurilise ühtlustumise. Need on struktuursed muutused, mis eristavad praegust rahvusriiklust varasemast.

 

Uue ajastu alguspunktiks võib pidada 1960ndaid, mil tekkisid uued inim- ja kollektiivsete õiguste diskursused, rohelised ja feministlikud ideoloogiad jms.  Nende kõigi ühisjoon on vastandumine senise rahvusriikluse hegemoonilistele tendentsidele ning vähemusgruppide eripära ja õiguste väärtustamine. Taolise vastandumise üheks väljenduseks oli ka multikultuurilisuse ideoloogia tekkimine ja levik, mis rahvussuhete korraldamisel asendas senise assimilatsiooniparadigma.

 

Samas on multikultuurilisuse ideest kantud poliitikaid tabanud mitmed tagasilöögid.  Näiteks Hollandi ja Taani, mis 1990ndatel olid ühed kõige avatumad multikultuurilised ühiskonnad, on viimastel aastatel oma immigratsiooni- ja integratsioonipoliitikaid oluliselt karmistanud. See kujutab endast vastust mitmetele traagiliste tagajärgedega sündmustele, nagu Hollandi kunstniku Theo van Gogh’i tapmine Maroko päritolu immigrandi poolt või Taani ajalehes Jyllands Posten avaldatud karikatuuridele järgnenud vastasseis. Taolised kokkupõrked on põhirahvuses tekitanud loomuliku enesekaitse reaktsiooni, mis väljendub soovis kaitsta oma väärtusi ja kultuuriruumi senisest enam[19].

 

Ratsionaalsed eestlased küsivad taoliste reaktsioonide puhul, kas need pakuvad pikaajalisi lahendusi rahvusriikluse sotsiaalsetele ja poliitilistele probleemidele? Ei ole kahtlust, et võõraste väärtushoiakute aktsepteerimisel on teatud piir, mida ei saa ületada. Kuid kas etniliste hierarhiate tugevdamine aitab selliseid vastasseise kontrollida või viib pigem nende teravnemisele? Samuti ei saa mööda vaadata praeguste rahvusriikide poliitökonoomiast - mis juhtuks näiteks Euroopa rahvusriikide tööturu või pensionisüsteemiga kui immigrante ühel päeval enam ei oleks? Kas globaliseeruv majandus saab üldse toimida ilma edasise migratsioonita? Migratsiooni kasvu dünaamika näitab, et kui aastal 1965 oli maailmas 75 miljonit immigranti, siis praegu on neid 180 miljonit[20]. Kui migratsioon jätkub, siis tuleb arvestada, et paljudes Euroopa rahvusriikides moodustab mittepõliselanikonna osakaal 30-40 aasta pärast üle 50% rahvastikust[21]. Mis tuleneb sellisest prognoosist vähemusgruppide rolli kohta ühiskonnas praegu ja tulevikus? Kui praegune enamus muutub kunagi vähemuseks, kas ta on siis nõus, et tulevane enamus hakkab sama moodi domineerima, nagu teeb praegune?

 

Ratsionaalsetele eestlastele see ei meeldiks, nende arvates ei ole lahendus etniliste hierarhiate tugevdamises, sest praegust rahvusriikluse kriisi ei saa lahendada selle ühe põhjuse edasise võimendamisega. Etniliste konfliktide võrdlevad uuringud kinnitavad, et ühe poole kindlustunnet ei saa suurendada teises pooles ebakindluse suurendamise kaudu[22]. Ka Pronkssõdurikriisi tuleks näha just selles perspektiivis. Analüüs kinnitab, et etnilise domineerimise tugevnemine on Eesti rahvusriikluse praegusel arenguetapil muutunud ummikteeks, mis ei vasta ühiskonna tegelikele arenguvajadustele. Ratsionaalsete eestlaste arvates tuleks endise Jugoslaavia või Põhja Iirimaa vigadest õppida mitte nende kordamise, vaid vältimise teel.

 

Tugev rahvusriiklus eeldab uut tüüpi rahvuslust

Ratsionaalsete eestlaste järeldus eelnevast analüüsist on, et Eesti rahvusriikluse tugevdamine eeldab meie mõtlemise paradigma muutust. Senine paradigma sai valitsevaks 1990date alguses terava poliitilise võitluse käigus NL-st vabanemise kontekstis, mil vastandusid Rahvarinde ja Kodanike Komiteede liin. Pealejäänud restitutsiooniline tee tähendas suure osa eestivenelaste välistamist normaalsest demokraatlikust protsessist. Oma aja kontekstis oli tehtud valik õigustatud sellega, et aitas eemalduda Venemaast ning taastada Eesti Vabariik, samuti täitis see sel hetkel ühiskonda stabiliseerivat rolli[23]. Praeguseks on aga Eesti rahvusriik taastatud, me oleme EL ja NATO liikmed. Uues olukorras nõuab nii Eesti välise kui ka sisemise julgeoleku kindlustamine ning meie arengupotentsiaali realiseerimine senise paradigma muutust. Lähenemine, mis sobis väljumaks NL-st, ei sobi enam nende väljakutsete valguses, mille ees Eesti praegu seisab.

 

Senise paradigma raames on paratamatu, et Eesti ühiskonna integratsiooni mõistetakse ühepoolselt kas ainult assimilatsioonina või diskrimineerimisvastase programmina. Eestlaste enamuse jaoks tähendab integratsioon tavaliselt seda, et eestivenelased muutuvad sellisteks ’nagu meie’, eestivenelaste enamuse jaoks aga seda, et nad saavad säilitada oma keele ja kultuuri[24]. Tegelikult on nii ühiskonna ühtlustumine kui ka eripärade säilitamine olulised. Eesti rahvusriikluse tugevdamise huvides oleks keskenduda mitte ainult sellele elemendile integratsioonis, mis on seotud ühe või teise poole emotsionaalselt mõistetud lühiajaliste huvidega, vaid pikaajaliste huvidega.

 

Ratsionaalsed eestlased märkavad, et senist etnilise rahvusriikluse paradigmat taastoodab eelkõige Venemaa sekkumine Eesti asjadesse, mis tekitab meis ebakindlust ning mängib reeglina paremad kaardid kätte nendele poliitilistele jõududele, kes teevad panuse rahvuslikule vastandumisele. Kui võrrelda 1990ndate aastate alguse eestlaste hoiakuid Pronkssõdurikriisis tekkinud hoiakutega, näeme väga olulist sarnasust. 1991. aastal oli peamiseks sündmuseks, mis andis Eesti poliitikas edu radikaalsemale suunale, Moskva riigipöördekatse. See lõi eksistentsiaalse ohu mitte ainult meie poliitilisele vabanemisele, vaid ka kultuurilisele püsimisele. Enesekaitse reaktsioonina sellele tekkis rahvuslike hoiakute radikaliseerumine, mis mängis võimu kätte Kodanike Komitee suunale. Ka aprillis 2007 Pronkssõduri ümber toimunus oli just Venemaa tegevus üheks faktoriks eestlaste sisemisel konsolideerumisel sellise poliitilise jõu taha, kes vastandamisest kasu lõikab[25].

 

Ratsionaalsete eestlaste põhitees on, et Eesti rahvusriikluse tugevdamine eeldab Venemaa ambitsioonidest sõltuva arenguloogika katkestamist ning Eesti valikute põhistamist meie enda sisemistele vajadustele ja huvidele. Samas peame me endale aru andma, et russofoobia meid selles ei aita, sest toimib simulaakrumina, mis Venemaa täieliku eitamise maski all sisuliselt suurendab Eesti sõltuvust Venemaast[26].  Hüperrahvuslus mandub paratamatult pseudorahvusluseks, sest Venemaa hirmu õhutamise kaudu mitte ei lahuta, vaid seob meid temaga üha tugevamalt[27].

 

Uus paradigma eeldab senise etnilise rahvusriikluse mudeli asendamist poliitilise rahvusriiklusega mudeliga, milles Eesti rahva kokkukuuluvus ja lojaalsus Eesti riigile põhineb mitte etnilis-kultuurilisel alusel, vaid ühistel poliitilistel institutsioonidel ja demokraatlikel väärtustel[28]. Kui etniline rahvusriiklus taastoodab paratamatult vähemuste ebakindlust ja rahvuslikku vastandumist, siis poliitiline rahvusriiklus loob võimaluse nende kaasamiseks. Samas ei tähenda poliitiline rahvusriiklus utoopilist õnnemaad, kus kõik on kõiges absoluutselt võrdsed ning puuduvad rahvuslikud eelarvamused ja vastuolud. Sotsiaalse identiteedi uuringud kinnitavad, et etnotsentrilised hoiakud ja neist tulenevad vastuolud gruppidevahelistes suhetes on paratamatud, sest täidavad mitmeid olulisi emotsionaalseid, kognitiivseid ja sotsiaalseid funktsioone[29]. Seega ei saa poliitilist rahvusriiklust põhistada üleskutsetele stiilis ’hakkame sõpradeks’.

 

Poliitilise rahvusriikluse kujundamine ei ole inimeste õnnelikuks tegemine, vaid rahvuskonflikti selline juhtimine, kus mõlema poole põhihuvid on kaitstud. Samas jäävad põhirahvuse ja vähemusrahvuste teatud huvid ning neile kui gruppidele kuuluvad teatud õigused ka edaspidi paratamatult erinevaks. Näiteks eestlased ei soovi loobuda eesti keele kui ainsa riigikeele nõudest, sest väikerahvusena tajuvad nad oma kultuuri ohustatuna. Eestivenelastes tekitab see aga omakorda ebakindlust, sest nemad tajuvad taolist nõuet assimilatsioonina. Poliitiline rahvusriiklus ei tähenda taoliste vastuolude lõplikku kaotamist, sest see on võimatu, vaid seda, et teist poolt otseselt puudutavad asjad räägitakse läbi neid kaasates, mitte ei otsustata ühepoolselt.

 

Võib püstitada hüpoteesi, et nimetatud struktuursete faktorite tugevuse tõttu, mis mõjutavad Eesti arengut uue  rahvusriikluse paradigma suunas, on meil suhteliselt lihtsam sõnastada postmoderniseeruvale maailmale sobiv mitmekultuurilise ühiskonna lõimumise mudel. See võiks saada eeskujuks ühiskondadele, kes seisavad analoogsete probleemide ees, kuid kelle struktuursed faktorid uut mõtlemise paradigmat nii ühemõtteliselt ei toeta. Seega, Eesti nõrkused, mis paratamatult sunnivad meid oma mõtlemist muutma, võivad anda meile teatud eelise. Kui nõustuda, et ühepoolne jõu kasutamine muutub postmoderniseeruvas maailmas üha ebaefektiivsemaks rahvussuhete korraldamise vormiks, peaksid ratsionaalsete eestlaste arutlused pakkuma mõtteainet kõigile, keda rahvusriikluse tulevik huvitab.

 

---

[1] Eric Kaufmann, Dominant Ethnicity: From Background to Foreground, raamatus  E. Kaufmann (ed.), Rethinking Ethnicity: Majority Groups and Dominant Minorities. London: Routledge and Kegan Paul, 2004.

[2] Andreas Wimmer, Dominant ethnicity and dominant nationhood, raamatus E. Kaufman (ed.), Rethinking Ethnicity.Majority Groups and Dominant Minorities. London: Routledge and Kegan Paul, 2004.

[3] Andrus Ansip: CCCP - forever või ei iialgi?, Postimees 16. 05. 2007

[4] Aleksei Semjonov, ’Estonia: Nation-Building and Integration – Political and Legal Aspects’, kogumikus Pal Kolsto (ed.), National Integration and Violent Conflict in Post-Soviet Societies, Rowman&Littlefield Publishers 2002.

[5] John Rawls,  1971, A Theory of Justice, The Belknap Press of Harvard University Press.

[6] vt. sellega seoses ka Margit Sutrop, Eesti ühiskondlik lepe filosoofia ajaloo kontekstis, ajalehes Ühiskondlik Lepe, 25. oktoober 2003.

[7] vt. Uurimisprojekti Eesti ühiskonna integratsiooni võimalikkusest peale aprillikriisi aruanne, Rahvastikuministri büroo, 27. juuni 2007 ning Uurimisprojekti Rahvussuhted ja integratsioonipoliitika: väljakutsed pärast Pronkssõdurikriisi esitlus, Rahvastikuministri büroo, 8. august 2007.

[8] Andrus Ansip: CCCP - forever või ei iialgi?, Postimees 16. 05. 2007

[9] Aleksandr Astrov  Miks venelased ei vabanda? EPL 15. 05. 2007

[10] Tatiana Zhurzenko, The geopolitics of memory, ajakirjas Eurozine, (www.eurzine.com/articles/2007-05-10-zhurzenko-en.html)

[11] Belobrovtsev, Võimu monoloog venelastega, Den za Dnjom, 11 mai, 2007.

[12] Rein Raud, Ühisruumi poole, Eesti Päevaleht, 9. juuni, 2007

[13] Joschka Fischer, Venemaa tulevik ja lääs, Postimees, 12. september, 2007

[14] Rein Taagepera, 1993, ’The Return to Independence’  HarperCollins

[15] Uurimisprojekti Rahvussuhted ja integratsioonipoliitika: väljakutsed pärast Pronkssõdurikriisi esitlus,  Rahvastikuministri büroo, 8. august 2007.

[16] Rahvussuhted ja integratsioonipoliitika: väljakutsed pärast Pronkssõdurikriisi, Rahvastikuministri büroo, 8. august 2007.

[17] Vt. sellega seoses ka Raivo Vetik, Suur ühiskond, uurimisprojekti Demokraatia ja rahvuslikud huvid aruanne, Eesti Avatud Ühiskonna Instituut 2006.

[18] Vt. Eric Hobsbawm, Nations and Nationalism since 1780, Cambridge University Press 1990.

[19] Paul Scheffer, The land of arrival, kogumikus The Challenge of Diversity, Rene Cuperus et al (eds.).

[20] Ted Cantle, Parallel Lives, IMISCOE Annual Meeting, September 6-9, 2007, University of Sussex.

[21] Leo Lucassen, The discomfort of equality. The roots of the integration debate in Western Europe (1700-2006), IMISCOE Annual Meeting, September 6-9, 2007, University of Sussex..

[22] toodud väidet kinnitavad väga tugevalt eelkõige John Berry uuringud.

[23] Raivo Vetik, Inter-Ethnic Relations in Estonia 1988-1998, Tampere University Press 1999.

[24] Raivo Vetik, (toim.), Integratsiooni monitooring 2005, TLÜ Kirjastus 2005.  

[25] Raivo Vetik, Venemaa roll aprillikriisis, Delfi  29.06.2007

[26] vt. simulaakrumi mõistega seoses Jean Baudrillard, Simulaakrumid ja simulatsioon, Kunst 1999.

[27] Vt. mõistete hüper ja pseudo dialektikat Mikhail Epshtein, Hyper in 20th Century Culture: The Dialectics of Transition from Modernism to Postmodernism,  Postmodern Culture, Volume 6, Number 2, January 1996.

[28] Rein Veidemann, Identiteet ja müüt, Postimees, 21. juuni, 2007.

[29] Kristen Renwick Monroe et al., ’The Psychological Foundations of Identity Politics’, Annual Review of Political Science, vol. 3, 2000.