Rambo: vägi, mõte, teater
Alustan pahandamisest. Pahandada on lihtne. Ja selles lavastuses on koht, mille peale on lihtne pahandada.
Pahandamine
Dialoog, sõbrad, dialoog! Eks me kõik arvame, et oleme kõikvõimsad. Oskame ja saame kõike. Ja see on õige ja kohane. Vähemasti õhtumaises mõtlemismallis teistmoodi evolutsiooni ei oleks. Mina olen see, kes seisab kahe jalaga maa peal ja taob rinnale trummi. Olen kõikvõimas. Selle peale tuleb Jane Tarzani kaissu ja kõik on hästi. Sünnivad lapsed ja kasvavad suureks.
On igati mõistetav, et kui nii isane, nagu Kristjan Sarv seda on, sünnitab oma esimest teatrilast, on ta veendunud, et on lapsele ühekorraga ema, isa, onu, lehma lellepoeg ja lehm. Mõistetav.
Aga saalis istudes ei ole mõistetav see, et kui ma kuulan Sarve instseneeritud dialoogi, siis – eriti esimeses kolmandikus – kõlab see kui aastast 1993, mil Janno Tõlkija sai vana Taska käest esimese VHS-i ja tõlkis dialoogi kuulmise järgi. (See film võis vabalt olla ka “Rambo: First blood”.)
Mis ma ütelda tahan, on see, et ärge peljake spetsialiste! Kristjan Sarve teatritunnetuse määr on peaaegu totaalne, ta on mulle alati meeldinud. Ta saab aru, mida tähendab ja tähistab teater, sestap ta ei peagi mõistma, milleks on kirjutatud tekst ja sõnad. See on väljaspool ta tajupiiri, sõnad on vahendid, et anda mõtet. Mõistan.
Aga lisaks minusugusele kirjutatud ja räägitud sõna friigile või profile on järgmistel etendustel saalid täis küünetehnikuid, projektijuhte, tarku inimesi, kes ootavad ja lustivad narratiivi. Kes on Janno Tõlkija esimesed ponnistused ammu unustanud. Kes oskavad võib-olla isegi inglise keelt ning kellel ajavad need võrd- ja värdkeelendid ja otsetõlked väljutatava keema.
Lahendus? Eks näitlejad kümnendaks etenduseks mugandavad keele või muganduvad keelesse… Keelde… Sest eks sel lavastajal on vähem käske ja keelde kui bossil. Ja seda on omakorda hea näha.
Mõtisklus
Sootsium – mine p***sse! Me tegime lepingu. Meie leping on kehtinud. Oleme nullis. Sina õpetasid mind tapma (porgandeid koorima, tatart lüdima, sokki kuduma, näitlema – mis iganes), mina tapsin vastutasuks kolm aastat. Nüüd oleme tasa.
Sootsium ja sinu täidesaatev võim – jäta mind rahule! Las ma astun vaikselt oma rada. Las ma olen. Kui sa siis minu käest ikka veel midagi tahad, võimupositsioonilt, pseudovaimupositsioonilt, siis läheb lepingu tasakaal paigast ära. Siis ma maksan sulle tagasi. Kohe. Sellega, mida sa oled mulle õpetanud.
Siis mingid sinu osad surevad. Nii nagu sa püüad tappa minu vabadust. Sul ei ole selleks õigust. Nii nagu sa püüad lõigata minu juukseid, lõikan mina sinult ära sõrmed. Tömpide köntidega on keerulisem reegleid järgida või kehtestada kui painduvate ja ilusate sõrmedega. Ma võtan sult sõrmed. Otsi siis veel täisid mu peast. Aga ainult silmadega.
Sarv, see on ilus ja oluline. The Big Giant Head on juba liiga kandiline. Enesest liiga seestunud buržuaa. Ka parimad meie hulgast ei viitsi iga päev sellele mõelda, muganduvad ja seestuvad. Siis jälle muganduvad. Siis jälle seestuvad. Ilma et kuuleks hääli ja veendumusi oma peas. Mitte et hääled peas – sotsiaalne, sootsiumis toimiv tõde – oleks tegelikult olemas. Aga hääled on olemas. Igas peas…
Tagantkiitmine
Tead, Sarv, see oli jabur, mis sa “esikapeo“ kõnes ütlesid. Sa ütlesid: “Tänan sind, Tiit, et sa lubasid selle avantüüri teoks teha.” Jama! Sul on, mida ja miks öelda, ja sa ütled. Kahtled, kas ja mis – aga ära kahtle. Pole põhjust. On vägi, mõte, teater. Ja see ongi teatri mõte.
Muide, Neimar on surnud…
Esietendus
“rambo”
Teatris NO99
•• Lavastaja Kristjan Sarv (Inspiratsioon romaanist “Esimene veri”)
•• Kunstnik Liina Tepand
•• Muusika ja helid Hendrik Kaljujärv
•• Osades Risto Kübar, Rasmus Kaljujärv, Sergo Vares, Jaak Prints, Andres Mähar
•• 14., 15., 23., 24. ja 25. oktoobril kl 19
