Mida aeg edasi, seda enam kipuvad massid uusi iidoleid leidma ka rockmuusika maailmast. Enam ei üllata kedagi, kui Metallica, Marylin Manson või Rammstein turnivad edukalt kõikvõimalikes edetabelites kõrvuti hetke kuumade popmuusikaliblikatega.

Kui Metallica oskab toota südantlõhestavaid ballaade ja Marylin Manson mõistab laval hästi teatrit teha, siis millega on suutnud kuus idasakslasest mehejõmmi ära hullutada nii suure hulga rahvast?

Esiteks, Rammsteini muusika on mõjuv. Rasked, samas meloodilised, hästi meeldejäävad rütmid. Kuigi bändi tekstid kõlavad enamasti saksa keeles, suudab Rammstein ka vaid muusika kaudu edasi anda endas pulbitsevat vitaalset tormlevat jõudu. Huvitaval kombel on Rammstein suutnud saksa keele kuulatavaks suruda muidu nii konservatiivsetele inglise keelt kummardavatele rahvastele nagu britid, ameeriklased, austraallased jne. Ilmselt kõlab võõra kõrva jaoks saksa keel palju agressiivsemalt kui inglise keel. Vallutaja rahva keel ju ikkagi.

Just nimelt jõulisus on Rammsteini puhul märksõnaks. Seda rõhutavad ka bändi grandioossed lavashowd, kus käiakse ringi põlevate raudmantlitega (vokalist loo ajal ”Rammstein”), pursatakse leegiheitjatest tuld ja demonstreeritakse jõulisi, higist nõretavaid kehasid. Kellele sellest veel vähe, siis vahelduseks purskub trummari pulkadest teatud loo ajal (”Engel”) sädemepahvakas…

Bändi nimigi on valitud rõhutamaks jõulisust. Nimelt on see võetud saksa linnakese Ramsteini järgi, kus kohaliku lennukite vigursõidu ajal põrkasid kaks taevalindu kokku ja üks neist vuhises maa peale otse rahva sekka. Ka filoloogiliselt on Rammstein hea sõna. ”Rammen” tähendab ”rammima” ja ”Stein” on ”kivi”. Niisiis pisukesegi kujutlusvõime korral peaks kujund kivi rammimisest olema piisavalt muljetavaldav… Power!

Rammsteini näol on bändi fännidel olemas praktiliselt veatu ebajumal: ohtlik, agressiivne, samas kaitsev ja turvaline. Ei saa ju ometi inimesega midagi halba juhtuda, kui kõrvus kõlab ”RAMMM-STEIN!!!”

Põgus ajalugu

Ametlikult loodi Rammstein aastal 1994, eestvedajaks Richard Kruspe (kitarr). Teisteks bändiliikmeteks said Christoph Schneider (trummid), Oliver Riedel (bass), Paul Landers (kitarr), Flake Lorenz (klahvpillid) ja Till Lindemann (vokaal). Tegelikult oli bändil juba aasta varem välja antud demokassett, aga laiemat tähelepanu see veel ei saavutanud.

1995. aastal sõlmiti leping plaadifirmaga Motor Music/Polygram ja tulemuseks oli peagi plaat “Herzeleid.” Sellele eelnes singel “Du riechst so gut”. Tee rahvusvahelisele kuulsusele sillutas aga bändile osalemine David Lynchi filmis ”Lost Highway".

1997. a novembris siirduti stuudiosse lindistama teist plaati “Sehnsucht.”, mis jõudis müügile 1998.

See on rohkem sündile orienteeritud ja sisaldab päris vahvaid elemente nagu araablaste koor nimiloos või naisvokaal ”Engel’is”.

Rammsteini on algusest peale kahtlustatud natsimeelsuses. Mida mehed sisimas mõtlevad, mine võta kinni, aga avalikult bänd natslikkust küll ei rõhuta.

Oma suhteliselt nõrka tootlikkust seletavad nad tõsiasjaga, et enamuse ajast ollakse ratastel tuuritamas ja bussis on suhteliselt kehv midagi uut luua.

Küll aga sahistatakse, et Rammsteini uus album tulevat tugevam, raskem ja agressiivsem kui eelmised.