Rammsteini samm tõi surma
Me oleme näinud Teise maailmasõja aegseid dokumentaalfilme. Omal ajal muudeti nende vaatamine kohustuslikuks, et midagi nii õudset enam korduda ei saaks. Et sirguv noorus oleks eelnevatest põlvkondadest targem.
Nii pole ilmselt raske ette kujutada kümmet tuhandet läikima löödud saabast, mis sünkroonis 90 kraadi all tõusevad. Ja meenutagem nüüd heli, mida noodsamad saapad ühtsena asfaldile tagasi maandudes teevad. See samm toob surma. Meie hulgas elab veel inimesi, kes tolle fataalse mütsu kaja ehk ühel või teisel kujul mäletavad.
Kirjeldatud heli pole kuhugi kadunud, muusikasse tagasi töödelduna on tema nimi Rammstein. Külm, vihane, masinlikult karjudes käsklusi jagav. Rammstein esindab kõiki neid nähtusi, mida ma kindlasti sallida ei oska. Vaevalt nad isegi oma alter egosid kuigi tõsiselt võtavad. Show peab teatavasti jätkuma.... Kuid ometi olid reede õhtul Saku Suurhallis veedetud 90 minutit ühed parimad mu elus.
On tolles õudu külvavas marsis siis tõesti midagi imetlusväärset? Häbi tunnistada, kuid on. Ja kuidas veel!
Mulle ei meeldi surm. Aga ma jumaldan fiktiivseid mõrva-müsteeriume. Ma ei talu vägivalda. Kuid filmi “Natural Born Killers” esimesed kakskümmend minutit panid mu silmad lapsikult põlema. Adolf Hitler ja teised tolleaegsed militaarfriigid olid kapitaalsed värdjad. Ent muusikas kõlab nende doktriin lummavalt. Mida saan ma teha? Piinlikkusest silmad maha löö-ma? Ei, see pole ju reaalne elu, korrutan ma endale. Kunstis on kõik lubatud, tahan ma uskuda.
Kui keegi peaks oma pead müstilise “rahvusliku rocki” poleemikaga vaevata viitsima, siis Rammstein on ilmselt lähim asi, mis selle kummalise termini mõttega klappida võiks. Sisuliselt on Till Lindemann ja tema kompanii Kraftwerki edasi arendatud variant. Mõneti brutaalsema kõlaga, kuid täpselt sama sihikindalalt läbi kivimüüri rammiv tank. Viimase lisaloona mängitud Depeche Mode’i cover “Stripped” oli ainus ingliskeelne number nende mängukavas. Ärge mõistke valesti, seegi pärl säras üleüldises tervikus võimsalt. Ent kontserdi lõpus hetkeks lendu lastud ingliskeelsed fraasid kõlasid kui kinnitus, et too tapamasin saab siiski ainult emakeeles täie efektiivsusega üle kolpade rullida.
Tuld ja sädemeid lendas vastvalminud spordisaalis armutult. Ilutulestikke oleme kõik näinud ja ausalt öeldes eelistan ühe rockansambli basstrummi rütmis tossavatele säraküü-naldele noid grandioosseid aastavahetuse omi. Rammsteini püropaabel omandas aga kaugelt suurema tähenduse kui traditsiooniline ja tüütu värvimuusika. Laval süttinud leekidest ja kärssavatest mikrofonistatiividest saali paiskunud kuumus ning küttevedeliku lõhn muutsid suurhalli reede õhtul selleks, mis ta olema pidigi. Paremal juhul koonduslaager, halvemal purgatoorium. Või ongi seal üldse teab mis vahet?
Kontserdi lõppedes läbi lumise parkla sumbates tundsin vastupandamatut soovi midagi ära lõhkuda. Oleks Rammstein pisutki kehvem olnud, poleks nii läinud. Aga nad olid täiuslikud. Ma uskusin iga viimast kui sõna, seda ilmtingimata soovimata. Mis tegi mu murelikuks. Ühest küljest on tore teada, et kunst suudab inimest muuta, olgu siis kasvõi mõneks minutiks. Teeb ta aga seda alati meie soovitud suunas?
