Rämpsfilm heitis kinda ühiskonnale heitlapse Eesti Kino kaitseks
Rämpsfilm heitis kinda ühiskonnale heitlapse Eesti Kino kaitseks SVEN KARJA kriitik Laupäeval esilinastus Tartu kinos Illusioon "eesti kõigi aegade halvim mängufilm" "Tappev Tartu". Polnuks uue mängufilmi rezhissöör Ilmar Raag reede õhtul Illusiooni publiku ees nii ehtsalt norulise ilmega, võinuks arvata, et esilinastusega kaasnenud katastroof on vaid stiilne planeering, mis määratudki ühe rämpsfilmiga kaasas käima. Ootamatu lumetorm blokeeris õigele filmikettale sissepääsutee tappevlinna. Piirduda tuli lõplikult monteerimata (ja helitaustadeta) tööversiooniga, mida rezhissööril enesel tuli subtreerida-kommenteerida. Tänaseks peaks uus kinotükk oma lõplikus vormistuses jooksma korraga nii Tartu kui Tallinna kinodes, lubati ka videokassetil välja anda, aga mitte eriti suures mahus, sest "kes neid ikka tahab". Filmi võtted tehti mõneteistkümne päevaga eelmisel suvel Tartus, eelarvega tuhat Eesti krooni (rezhissööri isiklikust preemiasummast). Kõigest hoolimata (ühtki inimesti ei honoreeritud) saadi oma nalja kaasa tegema mitu eesti tippnäitlejat ja kultuuriprominenti. Kes aga värskest rämpsfilmist rämpsu ennast läheb otsima, ei pea pettuma, vist vähese rämpsumulje kartuses on seda isegi varasematest rämpsfilmidest juurde kantud. Tõhusalt räpakas on olnud töö näitlejatega: vanad kalad (presidendi ja tema oidioosse klooni kaksikosas esinev Arvo Kukumägi, aga ka Peeter Oja) saavad üldise shlaki taustal efektselt särada, esipaar (Eve Andre, Juhan Kõrtsini) lööb algajalikult asjaliku südikusega. Kohalikud kultuuriheerosed mugistavad häbenemata muiata, statistid sebivad oma vääramatut tähtsust tunnistades, paar episoodosatäitjat jälle jõllitab kaamerasse võluvas arusaamatuses. Nii mõnigi kujunev kaadrikompositsioon oli lastud lihtsalt mõnuga koost kukkuda, nii mõnigi esimesena pähekaranud mõte kärmelt teoks tehtud, mõnigi defektne efekt suur-plaani tõstetud. Ent jäägu kõik leiud ja vaimusähvatused (uskuge, neid oli!) ümber jutustamata. Mõelgem hoopis, mispoolest ikkagi on "Tapva Tartu" fenomen eesti filmikunsti upitanud – kidundanud? Kindlasti on igaüks meist taolisi jaburfilmi stsenaariume visandanud, nüüd on üks selline valmis tehtud. Ja kõik? Kas tõesti pole prügihunnikusse pugemisel muud eesmärki kui prahiehmed korraks õhku paisata? Esimene oletus oleks mõistagi, et rämpsu taha varjutakse kõige siiramate kunstiliste ambitsioonidega, et prahiga üritatakse enesele osta nii vajalikku asiotaazhi ja samas võtta relvad mõistmatuilt kriitikuilt (nagu Mati Unt nimetas oma esikromaani "Hüvasti, kollane kass!" naiivseks romaaniks). Kõneksoleval juhul see loogika ei tööta: ilmselt teab enamik linalkäinutest omast käest, et lihtsalt avalikkuse tähelepanu köitmiseks on palju algelisemaid mooduseid, ja ambitsioontaiest ei hakkaks ka kõige enesevihkajalikum rezhissöör sel viisil eelreklaamima. Ometi ei jää ka "Tappev Tartu" kindlasti mitte ühe kildkonna koduvideoks ega masohhistlikuks porispüherdamiseks, tema sees hubiseb hoopis habras tahe olla korraga aus protestifilm, seisukohavõtt, jõudemonstratsioon ja näkkupaiskav ühiskonnakriitiline süüdistus eikellegi muu, kui ikka meie heidiklapse, Eesti Kino vabaduse ja võrdsuse eest. Kui rämps peaks tõesti sel ristikäigul relvana toimima, siis mina olen poolt. Allons!