Rännak minevikku isa ja mässaja
Filmil on raam, mille paneb alguses vanainimese häälega kaadri taga jutustav peategelane Oda. Seda raami õnnestub filmi jooksul suurepäraselt hoida ja nii tekibki eriline mälestuse-vorm, mis on teosele iseloomulik. See on elu kauges Eestis, nähtuna läbi peategelase silmade ja siin on subjektiivsusel tohutu roll. Elu kauges Polli mõisas aastal 1914 on kujutatud vabalt ja fantaasiarikkalt. Justkui polekski tegu ratsionaalselt mõtlevate Kanti jüngritega, vaid Ladina-Ameerika lennukate aristokraatidega, kes püstitavad randa hullumeelse arhitektuuriga lossi. Fantaasia lend, mälestuste subjektiivne vorm ja mõningane kaadri taha jääv metafüüsika lähendavad „Polli” filmikeele Ladina-Ameerika maagilisele realismile, mis peale kirjanduses kinnistumise on mingil moel pääsenud ka filmikunsti.
Kui minna aga konkreetseks, siis lisaks 14-aastasele Odale, kes Berliinist Polli oma isa külastama sõidab, on filmil veel kaks peategelast. Esimene neist on anarhistist revolutsionäär, kes saab Odaga suheldes lõbusa hüüdnime Schnaps. Haavatud mees, keda mängib Tambet Tuisk, kohtub mahajäetud kabelis Odaga ja neiu osutab talle hädavajalikku abi. Teine peategelane on Oda isa Ebbo von Siering, meditsiiniprofessor, keda mängib Edgar Selge. Mees on mõisahoone taga asuvasse saeveskisse asutanud laboratooriumi, milles tegeleb oma erialaga. Ajalugu veidigi tundval inimesel tekib seos protsessiga, kus Dorpater Universität tsaarivõimu järjekindlal survel Jurjevski Universitetiks painutati ja selle saksakeelsete ja saksameelsete vastu suunatud tegevuse rataste vahele Ebbo von Siering arvatavasti jäigi. Selles tegelaskujus on oma draama ja ka tõepära täiesti olemas.
Väljendub see aga omalaadses venelikus mõisadramaturgias, kus kasutud inimesed endale õigustust otsivad. Nii et väikest viisi käib „Pollis” Tšehhovi „Onu Vanja” etendamine. Mis aga puutub revolutsionäär Schnapsi, siis sellisena tundub ta olema küll ajaloo üsna vaba tõlgendus. Raske on uskuda, et aastal 1914 varjaksid kuskil Lääne-Eesti mereäärsetes kõrkjates ennast relvastatud mehed, kes aastal 1905 mõisatele punast kukke räästasse toppisid. Habemik mässaja kukub noore neitsi ette kui muinasjutukoll. Ent huvitav on Oda suhe Schnapsiga, sest kahe noore inimese vahel hakkab särisema armastuse leek ja mõlemad teevad filmi tegevuse jooksul läbi huvitava arengu. Kui rääkida aga filmi puudustest, siis olulisimana tuleb ära märkida venimine. Tegevusrea oleks vabalt saanud mahutada ka pooleteise tunni sisse.
