Rasmus Merivoo: baaris pandi pidu seisma, laptop tehti lahti ja hakati „Tulnukat” vaatama

 (7)
Rasmus Merivoo taustal on Kurekell, mille üks autor ta ise on. See on stressivaba kell, üks kurg näitab tunde, teine minuteid, kolmas sekundeid.
Rasmus Merivoo taustal on Kurekell, mille üks autor ta ise on. See on stressivaba kell, üks kurg näitab tunde, teine minuteid, kolmas sekundeid.Foto: Rauno Volmar

Komöödiafestivalil Luige Nokk näidatakse „Tulnukat”, filmi, mille soundtrack’ilt tuttavate sõnade „Marie Under n*ssis oblikate vahel” tõttu pole kooliõpilastel vähemasti Siuru liikmete nimetamisega probleeme.

„Tulnukas ehk Valdise pääsemine 11 osas” on 22-minutine film, millega Rasmus Merivoo 2006. aastal Tallinna ülikooli lõpetas. Õppejõud kraaklesid omavahel üksjagu, Rasmus sai lõpuks hindeks A. Film levis kulutulena, kogus fänne ja vihastajaid. Praeguseks võib seda silmagi pilgutamata pidada kultusfilmiks. „Tulnukast” pärit väljendid on uuristanud tee igapäevakeelde samamoodi nagu dialoogikatked filmidest „Kevade” ja „Siin me oleme”. Täna näidatakse filmi ja sellest väljajäänud klippe komöödiafestivalil Luige Nokk. Festival toimub Kiili vallas, ent meie kohtume Rasmus Merivooga päev enne seda hoopis Kehra raudteejaama veel avamata kohvikus.

Pakkusid kohtumiskohaks Kehra. Miks?

Kuna sõber Janno tegi siia selle kohviku. Mõtlesin kohe, et see on geniaalne, ma ei pea enam Tallinnas inimestega kohtumas käima. Mina tulen Kuusalust, nemad Tallinnast, nii romantiline.

Rasmus Merivoo jaoks on Kehras kohtumise idee geniaalne. „Mina tulen Kuusalust, nemad Tallinnast, nii romantiline.” Foto: Rauno Volmar

Mis Kuusalus toimub?

Elan seal, teeme endiste klassi- ja koolikaaslastega kõiki lõbusaid asju koos. Praegu oleme läinud otsapidi kohalikku poliitikasse. Noored pered, vaatame Kuusalus ringi, tahaks, et elu õitseks ja anname endast parima. Energiat kulub palju, aga sekkumata ka ei suuda elada. Ma kardan, et see vestlus läheks hästi poliitiliseks, kui ma nüüd jätkan...

Kas aktivismi kõrvalt filmitegemiseks aega jääb?

Ükskõik, mida muud parajasti teen, ikka kirjutan mõnd filmi ka. Küsimus on, millal lõpuks midagi valmis saab. EFSA-ga mul ei sünka nagu kuidagi, ikka jään stsenaariumi lõpetamisega nende tähtaegadest maha. Nüüd olen mõelnud, et tahaksin teha filmi hoopis ilma rahata. Siin on inspiratsiooniks näiteks Sander Maran, kes noore andeka filmitegijana jättis filmikooli pooleli, et õppemaksu maksmise asemel kogu raha oma esimesse täispikka suunata ning on nüüd on ta juba seitse aastat teinud oma filmi. Mängisin seal filmis lätlasest Bukkake hõimupealikku ja ootan filmi suure huviga. Tundub tulevat üks väga hull ja vaba film. Praeguses maailmas on aga nii, et kui raha mängu tuleb, siis on kohe palju eksperdiarvamust, mis eelistab uuenduslikule katsetamisele kindlat kopeerimist. Sisetunde asemel rõhutakse kogemusele, aga see ei vii edasi. Mõõdukalt vaene on kõige parem olla, siis oled ühiskonnas kogu aeg ärkvel. Mürgine värk on see raha, liiga palju ei tohi seda olla. Aga jah, projektid on töös, teistele filmidele oleks ikkagi raha ka taha vaja.

„Tulnuka” võtetel Foto: Margit Keerdo-Dawson

Sina teed oma projekte, aga kutsutakse sajandat korda „Tulnukast” rääkima, nagu mina praegu?

Täpselt, intervjuusid käin ikka andmas sellepärast, et ma „Tulnuka” tegin. Ja siis küsitakse, et mis sa siis nüüd teed. Ütlen, et unistan filmist...

Kas see on pigem tore, et ikka veel just selle filmi kohta uuritakse või pigem tüütu, sest noh, sa pole ainult see film?

Midagi mu sees protesteerib alati, et ma pole mingi one-hit-wonder! Ükskord ma tulen veel tagasi! (Naerab.) Aga tegelikult on tore, et on „Tulnukas”, mis siiani endast märku annab. Ikka on inimesi, kes vaatavad seda esimest korda, või keegi, kelle jaoks on see muutunud lapsepõlvemälestuseks. Hiljuti saadeti mulle foto – Loksal on avatud Valdise Burger. Selline burksikoht ongi, raudselt lähen ise ka millalgi sinna. Mulle väga meeldib, kui saan võõra inimesega kokku ja mingil hetkel räägib ta oma loo, kuidas „Tulnukat” nägi.

„Tulnuka” võtetel Foto: Margit Keerdo-Dawson

Mis on olnud kõige huvitavamad lood?

Lemmiklugu on tüübilt, kes rääkis, kuidas ta vend helistas ja uuris, kas ta tunneb Rasmus Merivood. Tüüp tundis. Vend rääkis talle siis, et tal juhtus õnnetus. Ajas ühe tüdruku alla, nüüd on Tartu vanglas, äkki... Äkki Rasmus Merivoo saaks talle sinna paki tuua? Et kui tema tooks, siis saaks vanglas end veidi vabamalt tunda. Oleks tehtud mees.

Aga ühes baaris pandi pidu seisma, laptop tehti lahti ja inimesed kogunesid, et „Tulnukat” vaadata. Üks inimene kutsus jällegi oma vanemad hommikusöögilaua taha ja seal vaadati koos filmi. Selliseid armsaid hetki on hästi palju.

Loe veel

Mul on ka lugu. Olime väikese seltskonnaga tuttava juures. Üks neiu läks duši alla, korteriomanik leidis, et pesemise taustaks peab ta kindlasti saama kuulata „Tulnuka” soundtrack’i lugu „Marie Under n***is oblikate vahel”. Aga laivis. Nii helistas ta Uku Uusbergile, kes seda kõnet sugugi pahaks ei pannud. Telefon pandi kõlari peale ja neiu kuulis laulu ära.

Uku ongi selle laulu sõnade autor. See sündis nii, et pärast „Tulnuka” võtteid tähistasime pooleliolevas suvilas minu sünnipäeva. Keset ööd hakkas Uku mulle sünnipäevaks seda lugu laulma. See tundus nii absurdne, aga klikkis filmi mõttega hästi. Nagunii plaanisin filmile mingit tümakat taustaks.

"Ja ükskord istusime Ukuga kahekesi mälumängul. Küsiti Siuru liikmeid ja panime ise laulu järgi need nimed kirja..."

Kunagi käisin emakeelepäeval ühes koolis filmikeelest rääkimas. Hiljem ütlesid õpetajad, et on väga tänulikud, sest see laul on õpetanud lastele Siuru liikmed selgeks. Ja ükskord istusime Ukuga kahekesi mälumängul. Küsiti Siuru liikmeid ja panime ise laulu järgi need nimed kirja...

Komöödiafestivalil Luige Nokk näidatakse filmi. Mida veel?

Ma tegin omal ajal paariteistminutilise naljakate duublite kogu. Aga tookord polnud ju mingeid telefone, millega võttel toimuvat salvestada, nii et suurem osa naljakaid hetki jäi kaadri taha. Praegu küsivad inimesed mõnikord, et tahaks filmist HD-versiooni, aga seda pole olemas ju... Sellist varianti ei olnud tookord, see oli teine reaalsus.

Miks see film sul nii isane sai? Kaadris on ainult üks naine.

Kui „Tulnukat” kirjutama hakkasin, siis stsenaarium tuli väga kiiresti. Kontseptsioon oli olemas – üks rullnokk saab labidaga pähe ega saa pärast enam aru, mis värk on. Ülejäänud maailm ei mõista teda ja püüab rullnokka tagasi normaalseks keerata. Tegelased hakkasid kohe ropendama ja mina jooksin stsenaariumit kirjutades lihtsalt järele... Ja naised kuidagi ei sobinud sellesse. Maailma tasakaalu pärast ma ühtki lisakarakterit oma filmidesse tekitada ei taha.

"Tegelased hakkasid kohe ropendama ja mina jooksin stsenaariumit kirjutades lihtsalt järele..."

Mingis mõttes oli „Tulnukas” justkui Jeesuse lugu?

Tajusin teda ise küll natuke sellena, sellest ka Valdise ülestõus filmi lõpus. Et mida Jeesus teeks, kui ta tänapäeval meie sekka satuks, ja mida temaga tehtaks. Kui Valdis hommikul ärkab, pidi tema selja taga seinal rippuma ilukilp, mis tekitaks jumalikku halo. Eri põhjustel jäid paljud mõtted realiseerimata. Algul mõtlesingi tema nimeks hoopis Kristo panna, aga see tundus liig.

„Tulnukas” on nii mõnegi väljendi eestlaste sõnavarra kinnistanud.

Ma olen väga uhke, et selle jaoks sõna „vitupea” välja mõtlesin. Nagu Uku Masing noh! Mäletan, et pikkade juustega meeste kohta ei olnud eesti keeles normaalset sõna, aga situatsioon nõudis. Mul jäi lõpuks kaks varianti: kas vitupea või putsipea. Esimene läks filmi ja see ongi täiesti normaalseks sõnaks saanud. Roppe sõnu on ikka vaja, nii et mul on hea meel. Näiteks üks Eesti jalgpallur ütles kellelegi mängu ajal vitupea ja sai punase kaardi. Sellised asjad kõditavad, itsitan siis omaette vaikselt.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare