Rasmus Merivoo lahkab rullnokkade grupimoraali


Rasmus Merivoo lahkab rullnokkade grupimoraali
----

Rasmus Merivoo (23) lõpetas tänavu Tallinna ülikooli filmi ja video eriala. Tema diplomitöö “Tulnukas ehk Valdese päästmine 11 osas” tekitab kära – ühed peavad seda vaimukaks filmiks, teised süüdistavad autorit kõlvatuste ning ropendamise propageerimises, tutvustab Kaarel Kressa.

 “Kui solvuda kahe esimese sõna peale, mida kinolinalt kuuled, siis ei saa, jah, filmi vaadata,” arvab kolkakülakese rullnokkade elust pajatava lühikomöödia autor ise. “Üks inimene arvas, et kuna peategelast kehastav Märt Avandi karjub filmi alguses metallistidele “Tulge välja, pederastid!”, siis jutustabki film homosuhetest ja sellist roppust ei saa ju lubada.” Merivoo arvab, et enamik inimesi suudab siiski nalja ja realismi ning kujutajat ja kujutatavat eristada. Pealegi kritiseerivad tema teost kommentaarikülgedel eeskätt inimesed, kes seda näinud pole.

Loobuvad otsustamast

“Film räägib tegelikult sellest, kuidas inimestel on kalduvus jaguneda rühmadesse ning lasta teistel enda eest otsustada,” iseloomustab Merivoo “Tulnukat”. Tema sõnul ei olnud filmi eesmärk rullnoklust kui niisugust resoluutselt hukka mõista, vaid inimestele meenutada, et oma valikute eest vastutab igaüks ise.

“Oleksime võinud kujutada ükskõik millist inimgruppi. Aga rullnokkade elu on kajastatud vähe, ainult “Wremja”-stiilis telekomöödia vormis.” Noor rezˇissöör leiab, et paljud inimesed oskavad sellest inimtüübist mööda vaadata, tajumata jõmmide olemasolu ja lastes kõrvust mööda neile omase vulgaarse, kuid mahlaka ja kohati geniaalsusse kalduva kõnemaneeri.

“Kogusin õigeid väljendeid, käisin isegi kiirendusvõistlusel Streetrace...” kirjeldab Merivoo filmi tarbeks tehtud etnoloogilisi uuringuid. Filmis mänginud näitlejad võtsid pakkumise selles osaleda rõõmuga vastu, kuna neile meeldis dialoogide keel. Et filmi ja video õppetooli kolmele lõpetajale anti lõputööde tegemiseks kamba peale kõigest 50 000 krooni, ei tulnud näitlejatele honorari maksmine kõne alla. Raha jätkus vaid tehnika jaoks ja bensiinikuludeks ning võttegrupp elas Kuusalus Merivoo korteris, kus rezˇissööri ema neile süüa valmistas.

“Kui näitlejatele stsenaarium meeldib, on nad valmis ilma rahata töötama küll,” kiidab Merivoo osatäitjate vastutulelikkust. “Aga nende jaoks oli see seda raskem, päevatööl pidi ju ka käima. Peaosatäitja Avandi tuli otse töölt öisele võttele ja sõitis silmatäitki magamata teatriproovi tagasi...” Kunagi loodab värskelt filmikooli lõpetanud mees, kes  õpib nüüd Balti filmi- ja meediakoolis magistriks, et ta saab oma filmides osalejatele ka maksma hakata.

Parasjagu töötab ta aga koos Ken Saaniga teleseriaali piloot-

osa kallal, mille tootmiseelarves on üksainuke number, nimelt null. Võimalik, et laulvast revolutsioonist rääkivat ajaloolist ulmefilmi saab juba aastavahetuse paiku teleekraanilt näha. “Papist ja paberist teeme,” vastab Merivoo küsimusele, kuidas eelarveta filmi tehakse.

Noore rezˇissööri arvates võibki kasuks tulla, et filmitegemiseks raha napib. “Tänu sellele olen sunnitud palju rohkem nuputama. Algajale kulub ära, kui asjad liiga lihtsaks pole tehtud.” Nagu enamik kunstiinimesi, käib ka tema “ausal töökohal” – töötab küljendajana Ida-Harjumaa ajalehes Sõnumitooja.

Merivoo teeb vahel ka bändi. Vahepeal ansamblites Cookies ja RUHT löökpille tagunud mees kuulutati võistluse “Noortebänd 2006” parimaks trummariks. Ansambli nimi on Almondi Esco Band ja see teeb alternatiivset kitarripoppi, vähemalt nendel juhtudel, kui Merivoo filmitegemise kõrvalt proovi jõuab. Nagu ta ise tunnistab, juhtub seda selgelt liiga harva. Kui kaalukaussidele jäävad filmikunst ja muusika, kaalub esimene teise üles – nii oli Merivoo diplomifilmi rahastamiseks sunnitud maha müüma oma kitarri.

Lemmikstiili pole

Ka muusikat kuulates võtab ta esmajoones rezˇissööri erapooletu positsiooni. “Filmitegijal ei ole stiilide suhtes eelistusi,” kinnitab Merivoo. “Ma ei eelista ka suve talvele ega ühte päeva teisele. Absoluutselt iga lugu on millegi jaoks oluline, läheb kokku mingi pildiga, tekitab peas mingisuguse mõtte.”

Loe veel

Enda kirjutatud lugude lindistamiseks tahaks Merivoo tegelikult rajada omaette helistuudio. “Mul on kõik olemas: mikrofonid, trummid, kitarrid, süntesaatorid... Mul on meeletult palju süntesaatoreid, selliseid, mida kuskilt ei leia. Veneaegsed süntesaatorid on erilised, võivad olla samast tehasest tulnud ja ühesugused välja näha, aga teevad erinevat häält.”

Rasmus Merivoo

•• Sündinud 1. mail 1983

•• Lõpetanud Kuusalu keskkooli ja TLÜ filmi ja video õppetooli

•• Lühifilmid: “Kink” (2004)

“Kohvikusse ja loomaaeda” (2004)

“Mis värvi on armastus” (2005)

“Tulnukas ehk Valdese päästmine 11 osas” (2006)

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare