Rattaga külalislahkel Valgamaal
Mõned suved tagasi sain kokku sõbrannaga, kelle asemel märkasin esimese hooga hoopis ratast, mille tagaosas kõrgus matkavarustuse laadung. „Tulen Võrumaalt, käisin seal rattaga rändamas,” vastas ta väsinult, kuid rahulolevalt mu küsivale pilgule. Matk tundmatuid radu pidi, linnahüvedest eemal, ainsaks lootuseks kohalike külalislahkus ja kaevust tulev vesi, tundus tol hetkel mulle liiga ekstreemne ettevõtmine. Nüüd aga võtsin julguse kokku ja suundusin Valgamaale.
Arvasin, et rattaga rändama minek vajab vaprust ja pealehakkamist, aga varahommikuses rongis leidsin endaga samas vagunis Tallinnast Valga poole sõitmas suure matkaseltskonna, pooled neist lapsed.
Tartus tuli peale ka minu reisikaaslane Kertu, kellega hakkasime oma trajektoori kavandama. Mõtlesin, et kui juba lapsed suudavad rattaga pikki maid läbida, siis saame hakkama ka meie. Plaaniks seadsime esimesel päeval sõita Pukast Kuigatsi ja Keeni kaudu Sangastesse, sealt järgmisel päeval Valgasse ning siis Tõrva.
Puka jaamas maha tulnud ja paar meetrit sõitnud, kadus suurem hirm ka ratta peale laotud raske koorma ees. Võib-olla ei pannud me seda lihtsalt tähele, sest ümberringi tundus olevat nii palju, mida vaadata. Võlusid kaunid esimese Eesti aegsed puumajad, mõned metsik-romantilised rohtu kasvanud aiad ja külavaheteed, mis looklesid kui vääntaimed mööda künklikku maastikku.
Kahte moodi talud
Puka oli esimene, kuid mitte ainus koht meie reisil, mis iluga üllatas. Keeni jäi meelde maagilise mõisapargiga, Sangaste hoolitsetud iluaedadega, rääkimata Tsirguliina, Valga või Tõrva armsate puumajadega täidetud kõrvaltänavatest.
Mõnes külas oli märgata ka ajaloo jooksul tekkinud haavu. Nägime sageli sissekukkunud katusega talusid, millest mööda vändates mõtiskleda: mis võis juhtuda siin aastakümned tagasi? Või juhtus see alles eile? Talude taga kõrguvad mäekünkad ja kollased rapsipõllud lisasid nukrale vaatepildile magus-mõru ilu.
Kuuldes minu suundumisest rattamatkale, läksid ühe seiklushimulise sõbra silmad põlema. „Kindlasti ööbige mahajäetud taludes ja enne magamaminekut panen sulle kohustuseks lugeda ära üks õudusjutt. Lisab ööle vürtsi,” pilgutas ta naerdes silma. Kuna ilmateade lubas vihmasemaid päevi ja öid, ei matnud me neid ideid kohe maha. Tondijutte me küll kaasa ei võtnud.
Lagunevate talude kõrval võis aga paljudes kohtades kuulda ka aktiivset kopsimist või näha juba renoveeritud majade fassaade ja hoolitsetud aedu. Huvitav on tõik, et mõisad, mida külastasime, erinesid üksteisest küllaltki palju. Kui varem olid pea kõik kompleksid – Puka, Kuigatsi, Keeni, Paju – kuulunud saksadele, siis juba enne Nõukogude aega algas ajajärk, mida tuntakse „mõisate allakäiguna”. Siis vormiti mõisatest koolid, pansionaadid või kolhoosid.
Kui Kuigatsi ja Keeni mõis kuuluvad praegu eraisikuile ja püsivad veel püsti, siis Puka mõisa hiilgusest on paraku jäänud vaid varemed. Paju mõis, mille aeda samuti sisse põikasime, on aga juba 50 aastat pansionaat ja seal tundus elu täies hoos käivat – pansionaadis isegi kostis diskomuusikat.
Teistest helgem saatus on Sangaste mõisal, mida nüüd kutsutakse lossiks. Otsustasime ööbida mõisa lähedal pargis, RMK telkimisplatsi kuuris, sest ennustused lubasid vihma. Kuna lossi renoveeritud osa valmis mõne päeva eest, võtsime plaani ka seda hommikul uurima minna. Etteruttavalt võib ära öelda, et just Sangastest said alguse meie kogemused valgamaalaste ääretu külalislahkusega.
Pärast üpris rasket sõitu mööda künklikke ja kruusaseid teid ning võideldes maantee ääres raskeveoki möödumisel tekkiva kõva tuulega, jõudsime esimese päeva õhtul Sangaste lossi kõrval kortermajas asuva Turisti poe ette, mille uksel seisis silt „Avatud 10–18”. Kuna janu ja nälg oli suur, läksin siiski korteriustele koputama. Poe kohal elav müüja oli lahkesti nõus tegema ränduritele ukse lahti, mis sest, et kell oli juba kaks tundi üle sulgemisaja. „Ma ei tea, kas see konserv enam süüa kõlbab,” uuris ta meie ostetud makaronirooga ja küsis seejärel: „Kuidas te, tüdrukud, nii suure koormaga rännata jaksate?” Lohutasime teda, et sõita pole nii keeruline, kui tundub. Kui, siis ainult külavahelistel kruusateedel.
Siinkohal tuleb mainida, et nälga ja janusse rändurid ei jää, kui mõistavad õigel ajal poes käia või priimuse kotist välja võluda. Nimelt leidub igas veidigi suuremas asulas või külas vähemalt üks kauplus, kodupood või toidutareke. Pirukad ja saiad, mida sealt kaasa osta saab, on pehmed ja viivad keele alla. Küll peaks aga matkaja arvesse võtma, et kuigi enamikus külastatud poodides oli olemas kaardimakseterminal, peaks alati kaasas olema ka sularaha, sest väiksemates asulates saab raha välja võtta vaid pangabussist, mis ei jõua sinna just iga päev.
Raha vähe, aga sõpru palju
Rattaga matkamise eeliseks on võimalus hõlpsasti keerata mõne talu juurde ja rääkida kohalikega paar sõna juttu. Meie Kertuga nii toimisimegi. Pea igas paigas pakuti esimese asjana kohvi ja ühes talus Hummulis ei lubanud perenaine meid enne söögilauast äragi, kui veendus, et olime kõhud rammusat maapiima ja ise suitsutatud sealiha täis parkinud. Nii head kohvi kui talupiimaga ma varem saanud polegi – parajalt kreemjas ja mahe.
Talunikud ei olnud seejuures kitsid näitamaks meile, kuidas maal elatakse. Sain esimest korda elus ka lehmalüpsmist proovida ja pidin tõdema, et kui multifilmidest on jäänud mulje, et piim voolab nisast tõmmates ojadena, siis tegelikult on see raske töö ja vajab tohutult harjutamist.
Ööbimisvarustus osutus aga kohati tarbetuks. Enne matkama minekut oli meil idee ööbida esimene öö Sangaste lossi pargis telgis ja vihmastel õhtutel küsida taludest öömaja. Plaan kukkus viimse ideeni läbi. Sangaste lossis paigutas perenaine meid ööseks ühte lossi renoveeritud tubadest. Valgas võttis meid katuse alla Kertu kauge sugulane ja Hummulis, kus otsustasime Ilumäe talus vaid vahepeatuse teha, jäime taluelust vaimustatuna sinna ööbimagi, sest perenaine ei tahtnud meid vastu ööd maanteele lubada.
Sõime seal õhtusööki perega ühise laua taga ning vestlesime elust ja olust. Kõige rohkem jäime mõtlema talunik Anne öeldu üle: „Raha mul pole, aga sõpru on palju.” Valgamaa pidavat olema üks vaesemaid maakondi Eestimaal, kuid südamlikkus, millega meid siin ränduritena kostitati, hoiab sooja tunde sees veel pikalt.
