Raudne leedi seisab sirgelt iseenda najal

 (1)
Raudne leedi seisab sirgelt iseenda najal
Raigo Pajula

“Ahne ja uudishimulik vanainimene, kes tahab ikka veel näha, mis tast siia järgi jääb. Sipleja, kes on püüdnud vee peal püsida kõigi raskete tingimuste kiuste,” iseloomustab Linda Viiding ennast peatse juubeli lävel. Ja kurdab, et nägemine on viimastel nädalatel halvenenud. Siirdume tema töötuppa. “Siin toas on tohtinud suitsetada ainult Nigol Andresen ja Helmi Tohvelman,” jutustab eakas perenaine.

Jutujärg jookseb sujuvalt ühelt teemalt teisele.

“Olen eluaeg olnud karsklane, omal ajal oli see au-, nüüd häbiasi. Teised mutid, kes on ka karsklased, ütlevad mulle, et sina ei ole enam kellegi karsklane – nägime televiisoris, sul oli ka klaas käes, kui kõik jõid ‰ampust. Aga ma olen seda moepärast käes hoidnud, kui tuli see põrgujama kallale, et kõik pildistavad ja teevad lugusid. Olen siiski juba nii iseseisev, et kui mulle presidendi vastuvõtul pakutakse alkohoolset jooki, siis ma keeldun. Nüüd on pakkujad õppinud juba niipalju, et neil on veel mingi muu vedelik ka klaasi sees. Aga kui ma sellegi kätte võtan, siis olen ikka nende põrgujoodikutega ühe pulga peal, kes joovad viina! On ju nii? Seepärast ma keeldun ja ei võta klaasi kättegi.”

“Istuge sinna tooli peale,” soovitab fotograaf, “toetage.” – “Ah, ma ei toeta kunagi!” hüüatab vana daam, “see ei ole minulik, seisan sirgelt iseenda najal.”

Linda Viiding uurib, mida talt küsida tahan. “Kui minu 90. sünnipäeva puhul intervjuusid tehti, puudutati ainult minu nähtavalolevaid lapsi nagu Jaagup Kreem, kes üürgab rokki,” poriseb teenekas tõlkija ja kultuuritegelane, “aga mul on seitse lapselast. Näiteks prantsuse keele tõlkija Leena – teda ei maini keegi, sest tema on vaikne ja vagune.”

Hinnangu andmisel oma elutöö ja loomingu kohta on Linda hämmastavalt tagasihoidlik: “Minu looming pole mingi looming, mina pole olnud looja. Ma ei mõtle üldse, nagu oleks mul elutöö olnud. Kui ma tahtsin tõlkida soome keelest head kirjandust, ei saanud ma seda teha.”

Kord näitas Linda oma heale sõbrale ja venna, graafik Märt Laarmani koolivennale Nigol Andresenile, mida kõike on ära tõlkinud. Andresen ütles kurvalt: “Armas Linda Viiding, saage aru, te ei saa iial neid asju avaldada!” “Sest et oli vene aeg,” selgitab ta, “pidin tõlgitud materjalist killuviisi otsima sobivaid jupikesi. Näiteks Hella Wuolijoest – tema kui kunagine kommunist oli Nõukogude Liidus heaks kiidetud.” Perenaine osutab käega oma toas – siin laua taga selle koha peal istuski Andresen ja ütles seda kõike.

Linda ja Paul. See oli juba siis, kui Viidingud olid 1962. aastal tulnud elama vastvalminud kirjanike majja Harju tänaval. Taheti ju kuhugi panna elama need korterita kirjanikud ja loovisikud keldritest ja pööningutest. Paul suri just samal ajal, kui teised sisse kolisid. Juunis. Ehkki peatset lõppu ravimatus seisundis vähi tõttu ennustasid arstid juba jaanuaris 1962.

Linda meenutab kaugeid aegu: “Ka minu mehele, Paul Viidingule määrati siia korter, justkui tahtes hüvitada kõike seda, mis talle isikukultuse kõige hullematel aegadel oli tehtud.”

Paul oli kuulunud Kirjanike Liidu romaanivõistluse ;üriisse tol kurikuulsal korral, kui Stalini enda poolt heakskiidetud “Valgus Koordis” kõrvale jäeti ja auhinnati hoopis Osvald Toominga “Rohelist kulda”. Kohe varsti pärast seda Eestis käivitunud vulgaarsotsioloogia kõrgajastu funktsionärid lugesid seda rängaks süüks. Paul Viiding nimetati kodanlikuks natsionalistiks ja rahvavaenlaseks, heideti välja Kirjanike Liidust ja üldisest kultuurielust. Selle tagajärjel muutus elatise teenimine raskeks. Paulil õnnestus leida tööd raamatukaupluse juhatajana, nõnda saadi kuidagi läbi ajada. Halvim jäi õnneks tulemata.

Loe veel

“Et ma nõukogude ajal ellu jäin ja pääsesin Siberisse saatmisest, see on kõik sellepärast, et kuidagi oskasin olla vait olulistest asjadest,” arvab Linda Viiding tagantjärele. “Ma ei rääkinud neist kunagi suure karja kuuldes. Kui sidemed soome ja eesti vahel tihenesid, osalesin tõlgina kõigil neil suurematel vastuvõttudel ja tähtsamate sõp-rusühingute kohtumistel. Olin karsklasena joomingutel, tõlkisin neid vastastikuseid üksteisemeelitamisi hommikuni. Alles pikapeale tekkis lahe taga ka inimesi, kellega sai usalduslikult nelja silma all rääkida.”

Linda ja linda. Suunan jutu kaugemasse minevikku, küsin mõne erksa mälestuse, värvika mälupildi kohta. Vana daam asub pajatama oma lapsepõlvest, räägib, et oli viieaastane, kui lugema õppis, ja luges kuueaastasena juba kirjandust ette emale, kes tegi päevad läbi õmblustöid. Olulisel kohal oli nende kodus mitu aastakäiku köidetud ajakirja Linda, kus ilmus ulatuslik valik nii kodumaist kui maailmakirjandust.

Linda Viiding otsib riiulist välja kulunudköitelise aastakäigu 1903. “Minu kallis mälestus,” ütleb ta, “need Lindad olid minu hariduse algus. Kõik neli köidet olen täht-tähelt läbi ja emale ette lugenud, isegi mõistatused ja kirjavastused. Need võeti riiulist ja lubati mulle lehitseda ainult siis, kui mul olid käed pestud.” Ajakirjas ilmusid järjejutuna muuhulgas Juhani Aho ja Rydyard Kiplingi teosed, Selma Lagerlöfi “Gösta Berlingi saaga”, “Jeruusalemm” ja “Nils Holgerssoni imeline teekond läbi Rootsi”.

“Juba eelkooliealisena teadsin, kes oli Faust ja kes selle kirjutas,” uhkustab Linda Viiding. “Tundsin Rootsi maad ja geograafiat suurepäraselt, sest olin Nils Holgerssoni lugudega nii tuttav! Kõik need Rootsi kohad, kus see pöialpoiss oma metshanedega seikles, olid ka minu mängumaa, kujutasin ennast sinna mängima, nende mägede vahele ja kaevandustesse. Kõik stseenid, mida Lagerlöfi muinasjutt võimaldas, olen oma nukkudega läbi mänginud. Isiklikult pole ma Rootsimaad rohkem näinud kui ühte väikest linna, kus vanas eas ühel sõbrataril külas käisin.”

Linda ja õde. Linda Viidingu lapsepõlvekodus oli palju raamatuid. Eriti eredalt on meeles Karl August Hindrey “Piripilli-Liisu”, millega juhtus kentsakas äpardus. “Isa oli käinud Tartus laadal ja mulle sealt raamatu toonud. Aga minu õde, kes oli siis aastane, võttis ilusa uue raamatu, mille kaanel oli Piripilli-Liisu oma täpilises kleidis, ja tegi selle kaane peale kaka. Olin kurb ja nutsin hirmsasti. Parajasti tuli keegi uksest, arvasin, et see on ema ja jooksin kaeveldes vastu. Aga tulijaks oli hoopis mõisahärra. Küll vanemad olid siis pahased, et ma niimoodi lõuates tähtsale külalisele vastu torman,” kirjeldab Linda Viiding ammust seika.

“Selgelt on silmade ees pilt, kui mulle väike õde sündis,” jätkab Linda Viiding mälestustega. “Oli aasta 1910, olin nelja-aastane ja mind oli pandud isa-ema suurde voodisse magama. Mulle oli see kuidagi erakordne, nõnda ongi toonane hetk mällu talletunud. Teises toas sündis minu õde Leili, seal oli ämmaemand. Tegid mis nad seal tegid, aga mul on meeles see, kui mingi pamp mulle teki alla torgati ja öeldi: “Sulle on väike sõsar sündinu!””

Veel meenutab Linda Viiding õe Leili ristseid: “See toimus meie suures toas, kus kahe akna vahel oli isa meisterdatud sohva ja laud, ilusate treitud jalgadega. Laua pääl oli pidulik lina ja küünlad. Ja koolmeister Vanajõgi oli kutsutud Leilit ristima. Teise akna all väikse ümmarguse laua peal kasvas suur kummipuu. Ja nüüd oli kass tulnud ja õiendanud sinna oma häda. Nägin, kuidas kass lillepoti najale püsti tõusis ja tehtule käpaga mulda pääle tõmbas. Minu meelest oli see nii naljakas, et hüüatasin keset ristimist: “Ema, näe, kass s…!”” Linda vangutab pead: “Miks küll jäävad just niisugused asjad meelde?”

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare