Raul Meel: Eestis pole puudu kunstiannetest


Raul Meel: Eestis pole puudu kunstiannetest
Rauno Volmar

Peagi oma 70. sünnipäeva tähistav kunstnik otsib armastust ja lunastust kirikust ja kunstist ning usub, et ühes erilise andega tuleb ka eriline kohustus, millest ei ole pääsu! See on looduse kapriis või Jumala tahe.

 — Kui analüüsid oma loomingulist kulgemist läbi aastakümnete – kas oled samas suunas teel, kuhu liikusid näiteks neljakümne aasta eest?

— Otsides su küsimusele vastust, leian ennast lapsena, kes ise veel lugeda ei osanud. Ema soovil luges isa selge häälega üsna sageli õhtuvoodis raamatuid – enamasti eesti kirjanike novelle, romaane, jutustusi. Isa luges perele ette ka eepose „Kalevipoeg”. Ma avastasin sõnade ja tekstide võlu, kiindusin lugemise kõladesse, kujudesse, juhtumustesse. Kui oskasin lugeda ja kirjutada, siis proovisin ise jutukesi ja riimvärsse kirjutada. Siin võiks nüüd tähele panna, et püüdsin juba toona suunduda luule ja kunsti kutsuvale teele kõiges selles maailmas, mis elas mu ümber. Miks ma hakkasin selle kutse suunas kasvama ja kas eesmärk on sõnastatav? Ma ei tea. Olen kulgemas edasi oma inimeseelu lõpuni.

— Sinu viimane töö tegeleb Saalomoni laulude lauluga, mida on tõlgendatud ka kui Kristuse ja kiriku vahelise armastuse võrdpilti. Mida tähendab sinu jaoks armastus?

— Kuidas võiksin seletada… Igatsust. Rõõmu. Kaotust. Valu. Usaldust. Valgust. Pimedust. Verd. Surma? Mõtlen oma armsatele iga päev, saadan ja kaitsen neid. Jah, ma tean, et ülemlaulu on tõlgendatud Kristuse ja kiriku vahelise armastuse võrdpildina. Mu tekstpiltide kujud võivad vaatajale-lugejale sellest teadmisest aimu anda. Aktiivsemal inimlikul esiplaanil toimub neiu ja peiu armastussuhe.

— Usun, et parim osa kunstist on religioosne, isegi siis, kui ta tegeleb ilmalike teemadega. Milline suhe on sul religiooniga? Kui palju on see tunnetuslik, kui palju filosoofiline (mõistuslik)?

— Olen juba ammu mõelnud ja rääkinud, et tõsine süvenenud kunstnik on religioosne, mis ei tähenda tingimata jumalausklik olemist. Ma ei tea, kui usklik ma olen, aga mina ise ja kogu mu pere on kiriku liikmed. Üks mu kõige usaldusväärsem sõber on Helsingi metropoliit Ambrosius. Ma kuulan, loen ja austan Vello Salo ja Toomas Pauli sõna. Isapoolse vanaema ja ema survel käisin 1956. a suvel evangeelse luterliku kiriku leeris. Seal rääkis Rapla koguduse praost Evald Saag ristiusu õpetuse põhitekstide seletamise kõrvale ka tänapäeva läänemaailma teaduslikest teadmistest ja arusaamistest. Sellest, et maailma ja elu mõistmise filosoofilisi seletusi on palju, et materiaalne, esemeline siin ja praegu (marksism-leninism, maoism) võivat rahuldada vaid jämedakoelist ja laiska vaimu. Materiaalne on potentsiaalselt vaim, sõna saab lihaks; enim arenenud usundid põhinevad visionaarsetel filosoofiatel ning kõige arenenumad filosoofiad ja tippteadused saavat kõrgemal tasemel kokku. Nii sõnastan ma seda nüüd, tookord jäid meelde vaid üksikud märksõnad. Kirikust soovin leida armastuse ja lunastuse armu imet, kunstist vist seda sama.

— Kui tihti oled tundnud end kunstnikuna kuidagi äravalituna? Kui oluline mootor on missioonitunne?

— Ma ei ole vaba, ma ei saa mitte teha oma kunsti. Kui keegi saab erilise ande, siis saab ta ka erilise kohustuse, millest ei ole pääsu! See on looduse kapriis või Jumala tahe, mis võivad olla üks ja sama.

— Püüa ette kujutada, mis on õhtumaisest kultuurist saanud saja aasta pärast.

— Ma parem ei hakka ennustama. Maailma kõige helgemate peadega inimlikud visionäärid pole kunagi suutnud maailma toimumisi nõnda kaugele tõesti pädevalt ette näha. Võtan lisaks arvesse, et tsivilisatsiooni kvantitatiivsed ja kvalitatiivsed arengumuutused toimuvad nüüd ja tõenäoliselt ka lähitulevikus meie ajaloolise minevikuga võrreldes aina kiiremini. Aga tulevikku uskuda ma võin. Täna, siin ja praegu püüan kulgeda tuleviku poole inimmõistust ja empaatiat usaldavalt, ühtaegu ka Jumala armastusele ja armule lootes. Ma ju ei tea, kes või mis on päriselt Jumal, aga igatsen teada saada. Meenutan praegu maailmas leida olevaid kõige autoriteetsemaid tipp­teadlasi, kes arvavad ja tõestavad, et universumi ja meie elu toimumisi on kavandanud valiv, kriitiline mõistus. Piibli Jumal on absoluutselt avar. Sõna on avar.

— Mis tähendab sinu jaoks rahvus ja riik?

Loe veel

— Olen põlisrahva järeltulija ühes Põhja-Euroopa pisiriigis nimega Eesti Vabariik. Selle riigi rajasid eestlased ja siin elavad teiste rahvaste järeltulijad oma ühise iseolemise garanteerimiseks. Selle riigi nimi võiks öelda teadjale ja teada tahtjale kõik selle küsimuse ja vastuse mõistmiseks vajaliku. Olen jõudumööda armastanud oma kodumaad, rahvast ja riiki, eelistades neid muule. Olen palju ja edukalt töötanud, annetanud oma kunstiteoseid Eesti hüvanguks ning täitnud kunstniku muid ühiskondlikke väljakutseid ja ülesandeid.

— Sinu enim vastakaid arvamusi tekitanud töö on „Eesti apokriivalipud” aastast 1997. Kuidas tajusid tohutut pahameeletormi, mille see tekitas?

— Mul tõesti õnnestus tekitada Eesti kunstiajaloo kõige võimsam ja pikemat aega kestnud skandaal. Tundus, et ühtäkki sai ühe kunstniku töö tähtsaks kogu eesti rahvale. Mu eesti apokriivalippude protagonistil oli positiivne sõnum. Oma karuselt poeetilises keeles rääkis ta: tahan väärilisemalt kohata Eesti Vabariigi sünnipäeva! Mainitud tohutu pahameeletormi tekitasid skandaalimaiad kollased ajakirjanikud. Tuleb kuidagi arvesse ka see asjaolu, et enamik sõnavõtjaid oli mu suurest, 163-lipulisest teosest näinud vaid 10 x 10 cm suurust üsna ähmast fotoreprot ühe tekstpildi kontekstist välja rebitud detailist. Tegelikult oli mu kunstiteo vastaseid mitmekordselt vähem kui poolt kirjutajaid ja -rääkijaid. Mind rõõmustas eitajategi reaktsioonide juures see, et Eesti saatus läks väga paljudele inimestele korda ning nad astusid oma isamaa-armastuse tunnete ajel Eesti kaitseks välja. Sellest kõigest on nõnda palju positiivset ja negatiivset kirjutatud ja räägitud ning kirjutatakse ja räägitakse veel, et mul oleks justkui tarbetu midagi lisada. Kuid mul on siiski uuemat teavet, millest tasub kõnelda. „Aborigeenide elu” alaprojekti „Eesti apokriivad” juurde kirjutan siinkohal Lennart Meri ja minu vahelise suhte muutumise loo. 1998. aasta kevadel vihastas Lennart apokriivalippude skandaali tõttu minu peale. Ta isegi ütles oma „Ei soovita!” mu kümne maali ostu-müügilepingule, millega Soome Panga president Helsingist minu juurde oli juba sõitmas. Möödus kümme aastat. Ja siis, viis kuud enne surma kutsus Lennart mu endaga rääkima. Kohtusime Kuku klubis, meie kohtumise juures viibis küll tunnistaja, kuid Lennartit see asjaolu ei pidurdanud. Ta sirutas mulle vastu terekäe ja ütles: „Lepime ära, meil on ju üks lipp! Ma olen palju mõtelnud meie tüli peale. Alguses vihastasin… mõtlesin: meie paat on veel nii nõrk, et vähimgi kallutamine võib ta ümber ajada. Hiljem mõistsin, et sa apokriivalippudega valutasid südant Eesti pärast. Ma olen su osas eksinud. Kas sa annad mulle andeks?” Me lahkusime tookord teineteist mõistvatena, usaldavatena.

— Mis sind praegu eesti kunstis kõige enam häirib, mis teeb haiget?

— Võiksin kirjutada pikki lehekülgi, aga üks põgusavõitu intervjuu pole selleks süvenemiseks õige koht. Juhin eesti inimeste tähelepanu sellele, et aktuaalseimad tippkunstnikud ei ole ärilised kaubatootjad. Nad toodavad eeskätt vaimsust ja ühiskonnad-riigid kasutavad seda oma kuvandi edendamisel ja levitamisel nii kodus kui ka rahvusvahelises konkurentsis. Kunstnikel on tähtis osa arenenud ühiskonna ehitamisel. Eesti kunstnikel on kõrgendatud vaimseid püüdlusi ning tulevikku suunatud projekte. Kui vaid hädavajaliku raha puudus ei pidurdaks, mis lausa takistab süvenemist, pühendumist ja kõrgkultuuri saavutamist. Eestis pole puudu annetest, siin on maailmas vilksatamisi või veidi enamgi silma paistnud meistreid, aga keegi neist pole saanud oma andeid täielikult avada.

— Millest jääb kõige otsustavamalt vajaka?

— Paratamatult tuleks meil, eesti kultuuri aktiivsetel osalistel, tähele panna ja tunnistada, et rahvusvahelise kunstielu metropolides peetakse eriti praegusel ajal eelistatuks praktikat, et andeka perifeeriast pärit kunstniku kannab metropolide tähelepanusse ta rahvuskultuuri tugeva toetuse hoovus! Eesti ja kultuuriliselt arenenud maailma vahel on käärid hirmsuured. Professionaalselt sügavat kujutavat kunsti on eestlased harjunud saama tasuta. Kunst kuulub rahvale! Aga nõukogude ja muu taagaga rahvas ei ole hea ja tark peremees. Kui võrrelda kunstnike olukorda Eestis näiteks äsja ja praegu veel meediaakuutsete ERSO muusikutega, siis – parafraseerides – kunstnikud ostku oma kallid pillid omast jõust, rentigu harjutusruumid ja kontserdisaalid ning esinegu publikule kodu- ja välismaal aina töötasuta! Eestis kipub valitsema oma kunstnike suhtes nii netipööblil kui ka mõnelgi ministril ühine mõtte- ja ütlemisetava: „Pole vaja! Surgu ära! Pangu ennast põlema! Olen lihtne mees ja ei saa tõsisest muusikast/kunstist aru ja sellepärast ei taha ma nende kestmise ja arenemise probleemidega tegelda.”

— Kui sotsiaalne peaks kunstnik olema?

— Olen teinud üsna palju sotsiaalselt aktiivset, ajalist kunsti. Nii teisedki kunstnikud. Tänaseks on Eesti „kiiresti rikkaks”, alles metsik-kapitalistlik ühiskond tõrjunud oma kunstnikud ummikusse. Ka mina pole saanud iga kord oma sõnumit nähtavale-kuuldavale tuua, eriti kriitilist sõnumit. Siiski täheldan, et meie ühiskonnas elab ebaõigluse tõttu nihelev süütunne. Hiljaaegu küsis keegi mu üsna heal materiaalsel järjel elav hõimlane: kas siis kunsti üldse ei osteta? Küsisin talt vastu: kas oled elu jooksul ühe tõsikunstiteose ostnud? Tal polnud midagi jaatavaks vastuseks. Kuigi olen talle meie tutvuse aastatel mitugi korda tegelikku olukorda selgitanud, arvab ta ikka edasi, et kõigile Eesti kunstnike liidu liikmetele maksab Eesti riik head palka. Ta ei usu mu eitamist ja ütleb: „Sa oled ju nii tuntud ja kuulus mees, miks sa salgad?” Ma saan aru, et tegelikul tahab ta õiglustunne mulle öelda seda, et tuntud ja kuulsad kunstnikud peaksid sellist palka või sissetulekut saama! Arvan, et ta tunneb-mõtleb, et kui mulle silmapaistva ja austusväärilise kunstitöö tegemise eest riik palka või stipendiumi maksaks, siis tema ei peaks tundma end süüdi, et ta ühtki tõsikunstiteost pole ostnud.

— Kas kunstnikud peaksid võtma sõna ka kunstivälistel teemadel?

— Kunstnikud ei peaks, vaid võiksid sõna võtta kunstivälistel teemadel, kui nad neis on pädevad ja sõna hästi valdavad. Tavaliselt kunstnikud ei oska sõnakasutamist hästi. Küllap osalt sellepärast on nad võrreldes sõnaosavamate kirjanikega tänases Eesti ühiskonnas suhteliselt jänni jäänud. Meie kunstnikud töötavad peaaegu alati vaid armastuse, mitte raha pärast. Vaesus ja kannatus võivad inimese hävitada nii ihuliselt kui ka hingeliselt. Kannatus võib inimese ka palju tundlikumaks muuta ja teda tugevdada. Siiski ei peaks kannatuste põhjustajaid tänama. Ka inimpsüühika toimib kahjuks põhimõttel, et kui riik ei tasusta üldse või tasustab üksikutel juhtudel napilt kunsti, siis pole kunstnike töötamise ja toimetuleku tasakaalustamise puudumine ka tavakodaniku meelest tähelepanu väärt.

— Keda pead enda mõjutajateks Eestist ja väljastpoolt? Kelle ees tunned aukartust?

— Olen tundnud aukartust looduse toimumise ees, elu toimumise ees. Ma justkui sündisin kunstnikuks, ühel hetkel lihtsalt sain endast teadlikuks. Päris algusest peale olen oma professionaalses luuletaja- ja kunstnikutöös olnud väga eneseteadlikult sõltumatu teiste kunstitegijate autoriteedist. Olen küll piilunud Meistrite kööki, olen nende arvamusi kuulanud, siiski pole mul nimesid, kelle nimetamisel oleksin tundnud aukartust. Ma ei kasvanud kunstiteadlikus kodus ja ei õppinud kunstiringides ega kunstikoolides. Õppisin elektrimasinate ja -aparaatide eriala polütehnilises instituudis ning tegin 29 aastat insenertehnilist tööd. Mu päris esimesed täielikust teadmatusest sündinud evidentsed luuletused ja kirjutusmasinajoonistused (1968, mu enda leiutatud ja kasutusele võetud terminid), millest trükkisin üsna põlve otsas serigraafiapildid (1968– 1972), said otsekohe kõrge-kõrge rahvusvahelise tunnustuse. Mul justkui polnudki õpilaseaega. Mu esimesed kunstitööd tunnistati silmapaistvateks meistritöödeks Tallinnas (Tõnis Vint) ja Moskvas (Ilja Kabakov) ning ka kunstiteadlaste (Vitali Patsjukov) poolt ja kultuuriliselt arenenud lääne professionaalse kunsti tippfoorumitel. Lihtsalt järeldades: ma oskasin kunsti teha. Muidugi ei teadnud ma kunstist ja ajaloost palju, ujumist õppisin juurde ujudes. Meenutan kõiki minu poole hoidnud inimesi usalduse ja armastusega.

— Sul on peagi ümmargune sünnipäev. Kas sel on sinu jaoks ka mingi varjatud tähendus?

— Viimati ütles arst, et mu tervis on väga halb. Olen matnud poja. Olen valmistunud surmaks poja äraminekust saati, peaaegu kolmkümmend aastat. Poeg õpetas. Eks ma nüüdsest edasi süvenen veelgi lähemalt oma surma väljakutsesse. Surmaks tuleb valmistuda! Ühtaegu jätkan võimalikult intensiivselt luuletamist-joonistamist-maalimist, kujude loomist, lugude jutustamist… Mul on veel mitu loomingulist süsteemi valmis ehitada.

Kes ta on?

Raul Meel

Sündinud 2. märtsil 1941 Reino talus Jalase külas Lõuna-Harjumaal.

•• Õppis inseneriks-elektrikuks. Mesinik. Graafika- ja maalikunstnik, kujur, installatsiooni- ja tule-performance’i-kunstnik, poeet-konkretist ja proosakirjanik.

•• Nõukogude võimu ajal mittesoovitav autor, raudse eesriide tagant siiski rahvusvaheliselt tuntud.

Valitud auhinnad:

•• 4. preemia ja 3. preemia Krakówi graafikabiennaalil (Poola), 1972;

•• 2. preemia Frecheni graafikabiennaalil (Saksamaa LV), 1974;

•• Reklamteknik AB kunsti aastapreemia (Rootsi), 1989;

•• Eduard Viiralti nimeline preemia 1989;

•• Kristjan Raua nimeline preemia 1989;

•• Eesti Vabariigi kultuuripreemia 1995 ja 1998;

•• Dong chil Yangi preemia, Modern Masters, So˘ul, Korea, 1997.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare