## Kuigi seda maailma võiks nimetada alternatiivajalooliseks, on ulmekirjanduse kaanonite järgi parim määratlus selle teose jaoks aurupunk (steampunk). Selle sõnaga tähistatakse tekste, milles eksisteerivad kõrvuti maagia ja tehniline progress – mis, tõsi küll, on kuskil 19. sajandi tasemel. Nii ka selles romaanis. Taevas lendavad dirižaablid, teedel vuravad autosarnased mobiilid, kuid samas toimib ka maagia, metsades silkavad ringi libahundid ning käib jaht erinevatele maagiliste esemetele. Raamatus kujutatud Eesti (siin nimega Maavald) on ka üsna retro- ja etnohõnguline.

Umbes 500 aasta eest on selles maailmas aga võlukunst kaduma hakanud ning just seepärast jahibki salaorganisatsioon Dagoberdi Leegion kõiki võluesemeid. Kuna tegu on kelmiromaaniga, on siin kõik veidi nihkes. See raamat pole traagiline ega tumedates toonides. Pigem on siin kõik üsna komödiantlikult lahendatud. Pahad tegelased on üsna saamatud ja karikatuursed, viimast on ka romaani peakangelased Maavalla maag ja salaagent Koulu ning tema ori, burgundlasest pisisuli French, kelle minajutustusena see sündmustik esitatud ongi. Peategelaste tandem meenutab ajuti don Quijotet ja ta ustavat teenrit Sancho Panzat.

Ning kelmiromaanile kohaselt on seegi teos täis ümberkehastumisi, maskeeringuid, vastandamisi jmt janti, mis ajuti üsna raskestijälgitavad tuurid üles võtab. Romaani kolmes osas peavad Koulu, French ja kohalikus välisministeeriumis töötav libahundineiu Nell rinda pistma Dagoberdi Leegioni agendi, sitsiillase don Soluzzoga, kes püüab Koulult ja Maavallalt võluesemeid varastada ja nende abil palju jama korda saata. Üsna saamatult, nagu juba öeldud.

Harglale tüüpiliselt on raamatus tähtis roll kulinaarsetel ekskurssidel. Peategelane French püüab kohalikku, vaimselt tuhmivõitu Maavalla rahvast harjutada peente burgundia köögi delikatessidega, kuid rahvas tahab ikka süüa vaid kartuleid, hapukapsast, musta leiba ja seapekki. Kohalike Tarbatu ja Rävali elanike mitte just säravaim intellekt on Hargla (s.t Frenchi) peamine ilkumisobjekt. Eks ole igaühe otsustada, kuipalju ta siin eestlase arhetüüpi ära tunneb. Samuti on siin peaaegu juba ettearvatavalt olemas vihjeid maffiale ja sitsiillastele ning rohkelt nimeparalleele (Harglal don Soluzzo – Mario Puzol türklane Solozzo jne).

Ei ole siiski kerglane teos

Midagi sisulist romaanile ette heita pole põhjust, ainsad kriitikanooled saab suunata vormi ja kompositsiooni aadressil. Nagu Hargla varasemategi mahukate romaanide puhul, jääb veidi kripeldama teose kui terviku, kui läbikomponeeritud romaani probleem. Raamatu kolm osa on justkui omaette jutud, mis võiks olla märksa tugevamalt tervikuks seotud. Paraku pole see sajaprotsendiliselt õnnestunud. Kuigi tundub, et oleks võinud ja pidanud olema. Muus osas on tegu igati nauditava meelelahutusega ning Hargla tõestab end esmakordselt ka päris hea humoristina, mitte ainult süngete ja traagiliste teemade lahkajana. “French ja Koulu” ei mõju komödiantlikust laadist hoolimata kerglase teosena, kuid sobib sellest hoolimata just erakordselt hästi lõõgastavaks suvelugemiseks.

Eesti Päevaleht