RAUL SULBI: Pelevin kirjeldab tänast vene ühiskonda nagu Balzac
##Kuigi Pelevin on külge saanud postmodernismi, sürrealismi ja fantastika viljeleja sildi, tulevad ta parimad omadused välja just stiilipuhtas kriitilises realismis. Sestap tundubki käesolev teos olevat parim seni eestindatud Pelevini raamat.
Siin pole vägisi punnitatud ulmeelementi, mida kirjanik on varem ohtralt kasutanud, et oma sürrealismile veel vinte peale keerata. Absurd pole selles romaanis asi iseeneses, vaid Jeltsini-Putini Venemaa argipäev, aines ise pakub seda piisavalt.
Romaan räägib uusvene pankuri Stjopa Mihhailovi eduloost ja kiirest kukkumisest ning sellele järgnevast paratamatust emigreerumisest. Tuleb ilmselt tuttav ette. Tuttavat tuleb ses teoses palju ette. Oma koosa saavad Tšubais jmt, ole vaid tähelepanelik vihjeid märkama. Stjopa elu juhib arv 34, mis erinevalt tagakaane annotatsioonis väidetust pole mitte ta õnnenumber, vaid religioon. Kogu Stjopa elu on sellele kombinatsioonile üles ehitatud, alates mälumise kordadest söömise ajal kuni alluvate töölevõtmise ja vallandamiseni. 34 vastand on loomulikult 43 – ning häda neile, kelle elus esineb mis iganes kujul see teine, “halb” arv. Olgu tegu siis majanumbri, sünniaja või muu taolisega.
Ei muutu kunstlikuks
Ning kuigi nii teose aines (viimase 15 aasta vene elu) kui ka autori ilkumine selle aadressil on kohati äärmiselt postmodernistlik, ei muutu see erinevalt ta varasemaist teoseist hetkekski tülgastavaks ja kunstlikuks.
Tagakaanel mainitud autori resigneerunud stiilist ei ole raamatus juttugi, see on äärmiselt vaimukalt, teravmeelses ja lahedas laadis kirja pandud teos. Pelevin osutab tänase vene ühiskonna konnasilmadele, parasiitlusele, sübariitlusele, ülimale vaesusele – sõnaga mängib kontrastide drastikale ning see õnnestub tal pea perfektselt. Pelevin kritiseerib oma sünnimaal tänasel päeval valitsevaid trende, olgu tegu siis televisiooni, reklaami, vähemusgruppide, uusrikaste vmt valdkonnaga. Ta on justkui moodsa aja vene Balzac, kes teravalt piitsutab kõike seda, mis läheb vastuollu ta isiklike ja üldinimlike arusaamadega normaalsest ühiskonnast.
Suur osa romaanist on vürtsitatud värvidega mittekoonerdavas laadis esitatud gay-teemaga. Ju siis seegi on nähtus, mis autori meelest tänases (vene) argipäevas on jõudnud mingisse haigesse ja absurdsesse faasi, nagu ka uusrikaste, katusepakkujate, putinliku KGB taustaga võimuladviku, copywriter’ite, esoteerikute, ida-religioonide kummardajate jt-ga seotu. Lisaks muudele teemadele on just zen-budism ja reklaamindus alad, milles kirjanik tunneb end justkui kala vees. Detailid on pedantliku täpsusega lihvitud, täpselt õigesse kohta asetatud, midagi ei öelda niisama, miski pole ülearune.
