RAUL SULBI: Princetoni labürint
“Lugu sai alguse ühel tuulisel ja rahutul detsembriõhtul, kui kõik mäed ägasid tuuleiilide käes. Ja kes teab, võib-olla need talvise rajuilma salapärased hääled, mis liikusid pöögisaludes ja kuusikutes ümber meie küla, aitasid kaasa selle loo sünnile... Kõrge kaminalõõri all tuul kord-korralt küll ulus ja undas, küll ohkas ja oigas ning ma püüdsin tema ebamäärastele sosistamistele ja kaevetele mingisugust tähendust leida.”
Nende sõnadega algab Pierre Gamarra nooremale lugejaskonnale mõeldud seiklusjutt “Sulgedega Mao saladus” (e.k 1965) ning neis edasiantud miljöökirjeldus ja tegevuspaiga maaling annavad suurepäraselt aimu ka Ian Caldwelli ja Dustin Thomasoni debüütromaani “Nelja mõõt” (2004) imetabasest õhustikust.
Lugu räägib nelja Princetoni üliõpilase eksirännakutest mõistatusliku (kuid reaalselt eksisteeriva) renessansiaja Itaalia raamatu “Hypnerotomachia Poliphili” teksti peidetud saladuste dekodeerimisel ja dešifreerimisel. Lugeja ees rullub lahti intellektuaalne labürint täis keskaegseid käsikirju, mõistatusi, arhitektuuri- ja maalikunstiteoseid, salakirjade lahendamisi, raamatus peituva suure saladuse lahenduse leidmise nimel oma eluga riskivate tudengite peadpööritavas tempos arenevaid seiklusi.
Peategelased avastavad ühel hetkel, et kohe-kohe nende ees avanevaid saladusi jahivad veel mitmed salapärased ja veidrad jõud ning selle õhku ahmiva paneva intellektuaalse thriller’i lõpustseenid kroonitakse sõna otseses mõttes traagilise tulevärgiga. Samas on raamat korraga nii akadeemilise taustaga mõrvalugu kui ka klassikaline ja tundlik jutustus nelja noore inimese täiskasvanuks saamisest ja piirist, mis eraldab lapsepõlve-noorusaega ja täiskasvanuikka jõudmist, illusioonidest, nende purunemisest, tulevikuplaanides pettumisest, sõprusest ja armastusest.
Tõlge kvaliteetne
Kõige selle taustaks pakuvad noored kirjanikud meile erakordselt rikkaliku pildi Princetoni ülikoolilinnaku akadeemilisest (m)elust, karakteritest ja maailmast, nii rikkaliku ja elutruu, et ajuti tekib lugejal tunne justkui jalutaks ise Princetoni campus’e hoonetekompleksis, külastaks muuseume, raamatukogusid, ühiselamuid, korporatsioone, eineklubisid jm. Autorid on suutnud anda edasi kümneid ja kümneid detaile, olgu siis tegu ülikoolilinna rituaalide, traditsioonide või arhitektuuriga. Koondpilt on saanud lihtsalt ülivõrdeid nõudvalt lummav, realistlik ja usutav.
Raamatu kohta on sedastatud, et see oleks justkui F. Scott Fitzgeraldi, Umberto Eco ja Dan Browni ühistööna valminud, ning selle määratlusega on raske mitte nõustuda. Paljudes välismaistes arvustustes on tõmmatud rohkem või vähem kaudseid paralleele just Dan Browni vandenõude-maailma õhustikuga, kuid valdavalt on lisatud märkus, et Caldwelli-Thomasoni teos on palju parem kui Dan Browni loodu. See on lihtsalt määratult intelligentsem kirjandus ning vähem iga hinna eest šokeerida püüdev, mis just tagabki teose erakordse usutavuse, otsekui oleks tegu puhta memuaristikaga.
Eraldi peaks mainima autorite keelekasutust ja tõlke kvaliteeti. Lauri Saaber on ära teinud suure ja tunnustustvääriva töö Caldwelli-Thomasoni üpris omapärase leksikaga teksti eestindamisel, nii rikkaliku sõnavaraga (meelelahutus)kirjandust ei kohta just sageli. Samas on tudengitest tegelaste dialoogid, slängikasutus ja muu täpselt niisugune, nagu oodata võikski, see on eelkõige loomulik, korrakski ei teki tüüpilist tunnet, et noored räägivad nagu väikesed vanainimesed või raamatukangelased, nad räägivad ja mõtlevad nagu inimesed päris elust. Kindlasti on “Nelja mõõdu” näol tegemist käesoleva aasta ühe moodsa tõlkekirjanduse pärliga, mida kõigile erudeeritud meelelahutuse sõpradele lihtsalt ei saa soovitamata jätta.
