Realist Katrina Kaubi disainib taevalikku moodi
Kuressaare gümnaasiumi 12. klassi õpilane Katrina Kaubi on kinni pannud nii kohaliku koolimoekonkursi, prestiiÏika Supernoova nooremas vanusegrupis kui ka äsja Viru keskuses FIBIT-i raames korraldatud noorte loodud moekollektsioonide võistluse. Montoni blogis on teda kästud silmas pidada kui tuleviku kõva tegijat.
Katrina moehuvi sai alguse 4. klassis kooli käsitööringis. “Joonistasin juba siis palju moejooniseid,” meenutab Katrina. “7. klassis osalesin oma kavandatud pükstega riiklikul õmbluskonkursil “Tunne õmblemisest rõõmu”, kus saavutasin ka auhinnalise koha. Olen juba neli aastat osa võtnud oma kooli moesõudest ja teistest moeüritustest. Nii on see moehuvi aina süvenenud.”
Katrina tunnistab, et ideest teostuseni jõudmine nõuab püsivust. “Kui teha midagi hästi kiirelt ja lohakalt, ei ole ju lõpptulemus hea. Ideid ei ole tegelikult väga kerge teoks teha, eriti kui võtta moodi kui kunsti ja kui sooviks on õmmelda keerulisema tegumoega rõivaid. Siis tuleb lõikeid palju ümber konstrueerida ja vaadata, et kostüüm hakkaks modelli seljas ikka hästi istuma.”
Vahel peab Katrina pikemalt mõtlema, kuidas oleks keerulisemat detaili lihtsam teostada. Kui aga on vaja kindlaks täht-ajaks (näiteks konkursiks) valmistada suurem kollektsioon, tuleb kindlasti kedagi õmblemisel abiks võtta. “Muidu lihtsalt ei jõua asju valmis,” ohkab ta.
Katrina on oma ülimenukas kollektsioonis “Paelumine”, mida võib üsna pea ka kaubamaja vaateakendel näha, kasutanud makrameetehnikat, mis koosneb sõlmedest ja meenutab natuke kudumeid.
Käsitööd ei pea Katrina vanaemade pärusmaaks. “Kõike saab siduda tänapäevase moega,” ütleb ta.
Mood kui eneseväljendus
Mood on Katrina jaoks eelkõige looming ja eneseväljendus. “Igapäevase riietuse juures poleks vaja eelkõige jälgida ainult trende, vaid anda oma stiilile ise mingi kiiks ja isikupära juurde,” seletab ta.
Ta eristab selgelt massimoodi ja moekunsti. Meestele, kes peavad riideid ja kõike sellega seostuvat, sealhulgas loomulikult ka moodi, “tibide” teemaks, ütleb Katrina vaid seda, et paljud kuulsad moeloojad on mehed.
Eesti moemaastikku ja seal tegutsejaid peab Katrina läbilöögivõimelisteks, kuid ta jääb siiski realistiks. “Ma arvan, et Eesti moel on küll võimalusi maailma tasemel tegijaks saada, näiteks Montoni kett on laienenud välisriikidesse,” lausub ta, kuid täpsustab siis, et arvatavasti ei saa Eesti mood päris nii kuulsaks kui mõni suurriigi moemärk, kuid arenemisvõimalused on siiski väga head.
Eesti moe plussiks võiks Katrina arvates olla see, et meie riigi väikese tegijate seltskonna tõttu peaks siin olema lihtsam läbi lüüa kui mõnes suurriigis. “Konkurents on veidi väiksem ja kaubamärgile on nime lihtsam teha kui mujal,” arvab ta. “Miinuseks on aga see, et kõrgmoodi on Eestis raskem müüa. Vähe on inimesi, kes selle eest raha välja käiks.”
Tulevikus tahaks Katrina kindlasti moega seotuks jääda, kuid veel ei ole kindel, kas kaunite ja põnevate rõivaste valmistamine jääb ainult hobiks või hakkab see ka leiba lauale tooma.
Mõned aastad enne Katrinat võitis Saaremaa koolimoekonkursi grand prix’ praegune Montoni disainer Piret Puppart. Katrina muigab, et tema ei ole veel sarnaseid pakkumisi saanud, kuid võidud on talle juurde andnud palju enesekindlust, kogemusi ja tahet selle alaga tulevikus edasi tegeleda.
Kui uurida Katrinalt, mis moepealinna lavasid ta kõige meelsamini vallutama läheks, vastab ta tagasihoidlikult, et praegu on ta ju veel alles õpilane, mitte kuulus moekunstnik, ning enne Pariisi peaks ikka Nuustakul ära käima.
