Realistlik metafüüsiline romaan


Jaan Kaplinski kehtestab end vanas klassikalises romaaniÏanris, luues usutava pildi ühe noore mehe siseheitlustest, mis kulmineeruvad metafüüsilistes äratundmistes, kirjutab kirjanik Kärt Hellerma.

Missugune on esimene mulje Jaan Kaplinski romaanist “Seesama jõgi”? See pole mulje, pigem kujutlus või võrdpilt, mis romaani lugedes justkui iseenesest tekib: on varane kevadhommik, istud väikese maakiriku puupingil, orel mängib ja natuke pühalik tunne on. Oled võtnud endale aega, et hommikusele teenistusele jõuda. Oled pisut kõhevil, sest tead, et täna seisab kantslis suurest linnast tulnud paljukiidetud pastor. Sind huvitab, mida tal öelda on ja kuidas ta seda teeb.

Seal ta siis ongi, esmapilgul tavaline, silmatorkamatu, juba halliks läinud peaga. Ja räägib nii vaikselt, justkui omaette ja iseendaga. Tema jutt on lihtne ja selge, nii et sind hakkab kiusama aimus, nagu oleksid sa seda, mis tal öelda on, juba kusagilt kuulnud.

Istud ja oled, püüad hoolega keskenduda, aga nagu ikka pikkade paigalistumiste puhul juhtub, hakkad kergelt nihelema, aeg-ajalt vaatad kella, siis jälle lippab mõte mujale, raske kirikuukse taha, oma asjadega tegelema. Ent mida edasi, seda kindlamaks ja rahulikumaks tunne läheb, seda rohkem elad sisse, seda rohkem tunned heameelt, et viitsisid tulla. Ümberringi on nagu üha rohkem valgust ja kusagilt immitseb sinusse mingit imelikku jõudu. Ja kui teenistus, mis etteantud rütmis ja tempos läbib kõik kohustuslikud lugemised ja pikad venivad laulmised, ükskord lõpeb ja sa taas õueõhku sisse hingad, on mõte ja meel palju kergemad kui varem. 

Liiga tugev tõetunne

Miks tekkis selline võrdpilt pastori ja kirikuga? Kas pole see kuidagi väljakutsuv, isegi võlts? Kaplinski suhe Jumalaga ja eriti institutsionaliseeritud kristlusega on ju vastu-oluline, täidetud paljude küsimustega, millele ta on hulgas kirjutistes andnud eri aegadel erinevaid vastuseid ning osa küsimusi on jäänud hoopis vastamata, sest on osutunud paradoksaalseiks ja kimbatusse viivaiks.

Vastuoluline on ka tema suhe romaaniÏanriga, sest pikemat proosat on Kaplinski – kes on end kirjanduslukku jäädvustanud küll mitmekülgse kirjutajana, aga eelkõige siiski luuletaja ja esseistina – kirjutanud seni vähe. Varasemast ajast meenub jutukogu “Kust tuli öö”, samuti eksperimentaalsed-ulmelised lühiromaanid “Silm” ja “Hektor”. Lugejale kõige lähemale on ta jõudnud pikema pihtimuslooga “Isale”, mis mõni aasta tagasi pikalt figureeris raamatumüügi edetabelites.

Romaani on Kaplinski oma sõnul ikka võõrastanud. Ta on tunnistanud, et romaanikirjanikku pole tast saanud seetõttu, et tal on liiga tugev tõetunne ja liiga vähe fantaasiat, et end väljamõeldiste najal maksma panna, andes sellega mõista, et temasugusele loojatüübile võib romaan oma sisu- ja vorminõuetega mõnevõrra pärssivaks osutuda. Romaanis ju ei saa ainult kaunite kunstide üle arutleda ja pilvi vaadata, seal peab ka midagi juhtuma. Peab olema suhteid, peab sõlmuma intriig, peategelasega peab toimuma areng.

Isegi kõrvaltvaatajale võib tunduda, et temasugune seesmiselt korrastatud isiksus ei sobi postmodernistlike trikimeistritega ühte jalga astuma. Seetõttu oligi huvitav, kuidas Kaplinski ennast vanas klassikalises romaaniÏanris – ehk meie seoses siis karismaatilise tulnukana alguses kirjeldatud vanas maakirikus – kehtestab.

Otsige naist

Selgub, et kehtestab küll. Ja puhub nõnda elu sisse millelegi, mille kohta võiks arvata, et see on ajast ja arust ning isegi häbenemist väärt. Aga kunstnikudki kasutavad vanu raame uute piltide raamimiseks ja tulemus võib olla üllatavalt hea. Jah, teatud rikutuse astmelt võid mõelda, et “Selsamal jõel” puudub ainult sissejuhatus, mis ütleks, et autor leidis selle romaani kusagilt vana maja pööningult ja toimetab selle nüüd mõningate süümepiinadega trükki. Niisuguseid trikke kasutavad kirjanikud selleks, et tähelepanu enda pealt ära juhtida ja teose tegeliku autorsusega mängida, eriti kui on tegemist millegagi, mis neid ennast juhtumisi väga lähedalt puudutab.

Loe veel

Tõdegem, et Kaplinski on kirjutanud ühe eheda realistliku, isegi vanamoodsa romaani, kus pole just ülemäära tegevust, aga kus luuakse usutav pilt ühe vaimsete huvidega noore mehe siseheitlustest, jutustatakse ausalt tema seksuaalsest ärkamisest, armumistest ja pettumustest. Erinevalt paljudest eesti meesprosaistidest kujutab Kaplinski naisi tugevate ja iseseisvate olenditena, mitte ei taanda neid mõnda käepärasesse primitiivsesse skeemi. Tema peategelane tunneb naiste ees pigem hirmu ja aukartust. Iha naise järele ei tee teda vulgaarseks ja jõhkraks, vaid sunnib tunnistama, et naiste maailm on talle lähedasem kui meeste maailm, mis oma jõu- ja ilunumbritega, roppuste ja võitlusvaimuga peletab teda eemale.

Noormees on kohmakas ja tundeline, loeb Lermontovi, Rimbaud’ ja Rilke luulet, kuulab linnulaulu ja huvitub olemise ja olematuse vahekordadest. Loo algupoolel on hulga kõrgintelligentseid dialooge Õpetajaga, kelles aimub sarnasust Uku Masinguga, erakliku vaimusuurusega, keda nõukogude võim taga kiusas. Leidub mõtisklusi luulest ja filosoofiast, peategelase meenutusi lapsepõlvest, emast, tädist, vanaisast.

Lugu voolab aeglaselt, kiirustamata, kulgeb intellektuaalsetest kõrvalepõigetest hoolimata üsna argiseid radu pidi. Seal pole mingeid suuremaid süÏeelisi käänakuid, kõik on rahulik, sirgjooneline, vaoshoitud. Hiljem muutub sündmustik tihedamaks, üha olulisemaks saavad armusuhted, usutavalt kirjeldatakse ajastu hirme ja paineid, väga elavana jääb meelde näiteks peategelase ja KGB ohvitseri vestlus.

Alles lõpus selgub, et peategelase südamel oli üks vana lugu, üks vana armukolmnurk, mis tuli ära rääkida, et kõigist sellega kaasnenud painetest lõpuks vabaks saada. Otsige naist, ütlevad prantslased ja nagu tõestab see paks romaan, on neil õigus. Noormees oli Õpetajat ja tema tarkust imetlenud, ta asendas noorele mehele ühtaegu puuduvat isa, kellele usaldas oma salajasemadki kimbatused. Kuid Õpetaja osutus tavaliseks liiderlikuks ja armukadedaks vanameheks.

Kõrkusest vaba vaimulaad

Mis veel? Romaani lugemine tekitas kujutlusliku ajauperpalli, sest see näikse olevat tekst, mis kuulub nii tegevusaja kui ka kirjutamislaadi poolest aega, mis ei jää meist ehk ajaliselt kuigi kaugele, umbes 30–40 aasta taha, aga vaimulaadi ja keelepruugi poolest kuulub ta ikka hoopis teistsugusse, kuhugi mineviku Eestisse, mitte sellesse vaimsesse keskkonda, kus me praegu elame.

Küllap leiavad tublid kirjandusteadlased sellele romaanile ka eesti kirjandusest mõttelisi eepilisi paralleele – kui mitte nõukogude Eesti, siis kitsendustest vabamate välis-Eesti kirjanike teoste hulgast. Puudub kõiketeadja positsioon, puudub üleolev sotsiaalkriitiline paatos, puuduvad kõrkus ja tüdimus, puudub ärritav sõnavara ja iroonilisus, puudub tervenisti see aparatuur, millega üks tänapäevakirjanik ennast tihti kuuldavaks teeb. Kaplinski on igasuguse maneerlikkuse suhtes absoluutselt ignorantne ja see on tõeliselt sümpaatne.

Nii on autor teinud tugevast tõetundest endale pigem trumbi ja selle ka romaanikirjanikuna elavalt maksma pannud. “Seesama jõgi” põhineb ju ka autobiograafilisel ainesel, mis sest et suur osa sellest on Ïanri kaanonite kohaselt teisendatud, varjatud ja peidetud.

Kindlasti pakub romaan nii prototüüpide kui ka olustiku mõttes hulga äratundmishetki neile, kes õppisid 1960ndatel Tartu Ülikoolis, ergutab nii-öelda nende kollektiivset alateadvust.

Romaan teeb ilmsiks, missugusel noateral tuli nõukogude ajal pidevalt balansseerida, et mitte  kedagi reeta, et mitte muutuda tallalakkujaks, et mitte sõpru-sugulasi sisse mässida, et ennast ja oma “tavalist elu” säilitada. Pidev vajadus midagi varjata, hirm vangi langeda, hirm töökohast ilma jääda – see on vaid killuke sellest reaalsusest, milles tollal elati.

Kahtlejast müstikuks

Minevikuvarjude uurimisest, reedetu kogemusest ja füüsilises mõttes meheks saamisest on romaani olulisem tahk siiski selle metafüüsilises mõõtmes. Pikalt argises ja mõistuslikult organiseeritud maailmas kulgenud romaan kulmineerub metafüüsilistes äratundmistes, mis on eesti proosas haruldased. Meditatiivsed kogemused, mis noormehele jões ja jõe ääres osaks langevad, on tõestuseks, et maailm pole nii nukker ja üksildane koht, kui tema mõtisklevale loomusele seni on tundunud. Ta avastab, et sellega ei saa terviklikku sidet puhtalt mõistuslike vahenditega.

“Seesama meri meis kõigis,” on Kaplinski luuletanud. “Seesama jõgi meis kõigis,” ütleb ta romaanis, olles tunnetanud kõiksust, olles kohtunud absoluudiga, olles saanud müstilise kogemuse, mida on arusaadavate keeleliste vahenditega raske edasi anda. Muide, müstilistes tekstides on sellest jagusaamatus eraldi teema.

“Ta taipas, et ei suuda sõnadesse panna seda, mida tajub ja tunneb.” (lk 161) “Kui äkki See on talle antud vaid korraks ja kaob jälle. Nii on olnud paljudel müstikutel.” (lk 164)

Jah, sellised kogemused on raskesti kirjeldatavad, inimkeel justkui ei oleks loodud neid edasi andma muidu kui vaid kuivetu retoorika abil. Kaplinski kummutab säärase (eksi)arvamuse ja leiab üles õiged sõnad.

See, et tema peategelase enesemääratluse protsessi viljastab müstiline kogemus, on väga oluline. Ta astub profaansusest sakraalsusse, talle saab osaks kogemus, mis kompenseerib tema kui kahtleva inimese puudujääke ja muudab tema isiksust.

Temast saab niisugune müstik, kes ei vaiki hardalt, vaid suudab talle langenud võimsat osadustunnet ka kirjeldada. Sideme loomises kahtleja ja müstiku vahele seisnebki selle romaani suurim väärtus.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare