Rebasefilm on nauditavam kui Alice

Loomanukkudega film on kinolinal veenvam kui riskivaba „Alice Imedemaal”.

Wes Andersoni nukufilm, Roald Dahli raamatu ainetel valminud „Fantastiline härra Reinuvader” oleks mängufilmina liigagi tüü­piline kelmikomöödia. Ent loomanukkude esituses antakse klišeelikele ideedele – viimasest suurest tööotsast unistav ekskriminaal, isa tähelepanu nimel pingutav teismeline ja kogukonna võitlus jõuka eliidiga – sootuks uus hingamine.

George Clooney häälele sobib rebaseisa roll nagu valatult, iseäranis kaasale (Meryl Streep) pillatud vabanduses: „Asi on vist selles, et ma olen metsik loom.”

Ilmselt oleks Roald Dahl filmiga rahul. Mõnusalt eba­süm­paatsena mõjuvad rebasega vägikaigast vedavad farmerid Buggis, Bunce ja Bean. Filmi vürtsitav iroonia on pea märkamatuseni mahe ja sedavõrd halastamatum, eriti finaalis.

Vaataja samastab end pigem inimriideid ja aksessuaare kasutavate loomade kui lollide farmeritega, seega võiks filmist otsida Suurt Üldistust. Tegelikult ei püüa film pakkuda enamat kui vaid head intelligentset meelelahutust. See õnnestub, ehkki Oscarite ja Kuldgloobuse võitjaid valides eelistati Andersoni teosele Pete Docteri 3D-filmi „Üles”.

Üks oluline märkus – „Fantastiline härra Reinuvader” on nukkudele vaatamata „suurtefilm”, sobides umbes samale siht­rüh­male mis „Wallace ja Gromit” või ka „Oceani 11”. Seega pole film päris väikelastele, kes subtiitreid lugeda ei jõua, filmiklassika tsitaatide ja satiirilise huumori mõtestamisest rääkimata.

Väljast Burton, seest Disney

Lewis Carrolli unenäoline nägemus ja režissöör Tim Burtoni kunstiline käekiri tunduvad ideaalse paarina, millest „Lõvikuninga” ning „Kaunitari ja koletise” laadsed lastemultifilmid jäävad kaugele. Küll aga on „Alice” Disney stuudiole kuuluva filmina saanud endale just eelnimetatute stsenaristi Linda Woolvertoni. Nii ongi, et Burtoni veidra fantaasia allutab disneylik jutustus moraalist, hea ja kurja võitlusest, õnnelikust lõpust ning liigsest kiindumusest Alice’i (Mia Wasikowska) ja Kübarsepa (Johnny Depp) vahel. Nõnda on muidu ehk täiskasvanutele sobilikuks peetud „Alice’ist” saanud ehe lastefilm.

Visuaalselt on suuremas osas arvutiga loodud film siiski täis kiiksuga fantaasiat, kuid ka kõigile ettekujutustele vastavat Imedemaad. Ometi pole 3D potentsiaali täielikult kasutatud. Tegemist oleks justkui praeguse aja suurimat filmitrendi kasutava teosega, mille on aga filminud kahemõõtmeliselt mõtlev aju. Kaadrid lõikavad liialt tegelasi ja kohati jäävad need üldse liiga häguseks. Samal ajal on tänuväärne, et pisemgi asi igal võimalusel otse publikusse ei „lenda”.

Seega jääb üle nautida eel­kõige näitlejatööd Deppi eestvedamisel. Hull Kübarsepp pole õnneks ainuke veidrik, oma kiiksud on ka Valgel Kuningannal (Anne Hathaway).

„Reinuvaderi” tegemisele kulus 40 miljonit, „Alice’ile” 200 miljonit dollarit. Tasemevahe on märgatav – hiigelproduktsioon on Burtoni talendi isikupäratusse ja klantsitud valmisvormi surunud. Anderson aga suutis viis korda väiksema summaga luua nauditava teose, latti vaataja jaoks liialt langetamata.

Kaks filmi

Nukufilm

•• „Fantastiline härra Rebane”

•• R: Wes Anderson

•• Tallinnas Coca-Cola Plazas

Fantaasiafilm

•• „Alice Imedemaal”

•• R: Tim Burton

•• Tallinnas Coca-Cola Plazas ja Cinamonis, Tartus Ekraanis ja Cinamonis, Narvas Astri kinos