Reet Aus – egoismiülikooli õppejõud
— Saabusid just nädalaselt Londoni tööreisilt, kus osalesid oma kollektsiooniga moenädala raames toimunud näitusel „Estethica”. Mida see kogemus sulle andis?
— Tagasiside saamiseks oli see kindlasti üks paremaid võimalusi, sest pressihuvi ja ostjate huvi oli üllatavalt suur. Hea oli kohata ka oma ala proffe – õppejõude ja disainereid – ning näha, kuhupoole teised liiguvad. Ning juurelda, kui kaugele on eetilise moetööstusega võimalik minna…
— Milline lähenemine valitseb tänapäeval rohelist disaini?
— Olin terve selle nädala nii rakkes (sest meil oli ka etendus), väga uudistama ei jõudnudki. Kuid silma jäi, et näiteks jalanõusid valmistavad paljud põnevad tegijad, kes sünteesivad head disaini ja keskkonnasäästlikku lähenemist. See ongi viimaste aastate kõige olulisem muudatus, et roheline mõtlemine hakkab saama kokku korraliku disainiga. Varem oli kaks võimalust: kas toode oli võimalikult lihtsakoeline või siis hästi hipi.
Kuid endiselt on ülekaalus unikaaltooted. Vähe on taaskasutusdisainereid, kes oleksid võimelised välja tulema seeriatootega. Minu viimane kollektsioon tegeleski põhiliselt selle teemaga – kuidas lahenda jäätmeprobleemi suuremas mahus ehk toota rohkem ja kasutada ära rohkem jääke. Loomulikult areneb väga jõudsalt orgaanilisel kangal põhinev disain. Puuvillatööstuses on oluline märksõna „õiglane kaubandus”.
— Kuidas on lood veebipoodidega? Kas see on võimalus säästa oluliselt raha ja keskenduda tootele?
— See on kahe otsaga asi. Kindlasti kasvab online-moekaubandus väga kiiresti. Kuigi ma ise olen ka paar oma toodet müünud veebi kaudu, olen selle suhtes endistviisi skeptiline. Sealt ostetakse peamiselt kahte sorti tooteid: neid, milles ollakse väga kindlad (à la Prada kingad), või just väga odavaid asju.
— Oled kaua olnud seotud teatriga. Kõigepealt Von Krahli etendused, siis oma moevaatemängud, siis fantastilised „Eesti ballaadid”, nüüd koostöös MTÜ-ga Polygon Teater „Hapnik”. Milles on teatri võlu?
— Tuleb tunnistada, et kooli lõpetades ei olnud ma moest sugugi huvitatud. Teatritöö oli sobiv alternatiiv ja nii leidsin tasapisi enda jaoks uuesti mõtte moe loomises.
Mulle meeldib lihtsalt väga selline loominguline sünergia, mis tekib koos tegemisel. See on ansamblimäng, kus inimesed on võimelised minetama erahuvi ja töötavad ühise tulemuse nimel. Tekib uus väärtus – inimeste loomingulisus hakkab tööle täiesti uuel tasandil. Isiklik elu jääb ukse taha, uks pannakse kinni ja tekib väga jõuline edasiviiv energia. Midagi sellist ei ole ma väljaspool teatrit kogenud. Teatris on kõik topelt intensiivne, seal on kõik lubatud – mind see inspireerib.
— Egoprobleemi ei teki?
— Ikka tekib, kuid iseenda taandamine on minu jaoks pigem eesmärk. Isiklikud sõlmed tavaliselt vaid rikuvad üldpilti. Ideaalne meeskonnatöö on väga tugev edasiviiv jõud.
— Kes kuuluvad sinu ideaalsesse meeskonda?
— Meie teatri- ja muusikamaastik on täis jõulisi ja andekaid inimesi. Tõnu Kaljuste, kogu Von Krahli trupp. Videokunstnik Ville Hyvönen, kellega oleme palju koos katsetanud ja teinud. Anne Türnpu, Ülle Kaljuste, Ain Lutsepp… Mati Unt oli inimene, kellega mul sobis hästi. Mul on olnud võimalus töötada väga andekate inimestega.
— Räägi „Hapniku” sünnist. Oled kavalehel märgitud kui üks kolmest autorist.
— Polygoni teater on minu ellu väga huvitavalt astunud ettevõtmine. Olen pikka aega unistanud lihtsast ja näitlejakesksest teatrist, kus on võimalikult vähe kõike muud. Tegemist on n-ö vaese teatriga, mis väärtustab näitlejat. On vaid inimene ja lugu ja ruum.
Mulle meeldib töö, mida teeb Päär Pärenson „Hapnikus”. Veel üks väga andekas inimene... Materjal ja olukord pole just kõige lihtsamad – kontakt on vahetu, iga eksimus on näha ja varjuda pole kusagile.
Tamur Tohver on ääretult maitsekas ja peenetundeline lavastaja, kes oskab õiged nüansid esile tuua.
— Läheme tagasi moe juurde. Ühelt poolt püüad pumbata enam elu sisse oma kaubamärgile ReUse, teisalt teed eratellimusi. Milline tunnetuslik vahe on neil kahel lähenemisel?
— Teatriasju tehes leidsid inimesed tasapisi tee minu ateljeesse – kõik mu elus on kasvanud nagu iseenesest. Avastasin, et ka töö klientidega oli võib olla hea kogemus. Sama on kaubamärgiga – kõik on juhtunud kuidagi loomulikult.
Kui hakkasin doktoritööd tegema, siis tekkis professionaalsem huvi katsetada eri kontseptsioone: kas on üldse võimalik sellise eetilise kontseptsiooni ja ärimudeliga ellu jääda?
— Kas sul on ka investoreid või on kõik see vaid sinu enda aeg ja raha?
— Kõik on enda. Loominguline vabadus peab alati säilima, piiranguid ma ei talu. Olen jätnud endale võimaluse alati mängust välja astuda, kui peaks tahtmine tekkima. Olen vaadanud, kuidas asjad lähevad, ja kui ikka ei lähe, siis ega ma nui neljaks trügi.
— Praegu käivad just suured moenädalad. Kas jälgid seal toimuvat? Kes moeloojatest pakuvad pinget?
— Lasen pilgu ikka üle. Eks aja jooksul on tekkinud ka lemmikud – kas või Vivienne Westwood. Oluline on tajuda loomingulisuse puudutust, olgu tegemist moe või mõne teise valdkonnaga.
— Kuid mis võiksid olla moekunsti eelised ja puudused näiteks vabade kunstide ees?
— Minu arvates on see, millega ma end väljendan, vaid vahend. Kahjuks ei ole mood Eestis aktseptitud kunstiliigina ja ka disaini alla see veel ei mahu. Enamasti satub mood ajakirjade meelelahutuskülgedele, mis minu jaoks tundub veider.
— Olen püüdnud ka võidelda, et moest rääkimine ei tähendaks vaid trendiraporteid ja seksikaid pildiallkirju…
— See on täiesti jabur. Ühelt poolt traagiline, teisalt paratamatu ja kolmandast küljest saab seda konteksti mõnikord ka ära kasutada. Kõige suurem miinus ongi see, et moetegijad ei saa adekvaatset tagasisidet – pole analüütikuid ega kriitikuid.
Kuid vahendina on mood huvitav – kolmemõõtmeline mäng inimese kehaga. Disain annab võimaluse süveneda, minna detailidesse praktilisel kujul – disain kui täppisteadus. Kui varem olin harjunud pidama end kunstnikuks, siis disainerina olen avastanud end alles viimastel aastatel. Olen hakanud väärtustama praktilist tulemust.
— Järjesta palun enda jaoks kategooriad: idee, vorm, funktsioon.
— Teema – kust tekivad ideed, kust sünnib looming – on mind juba pikemat aega köitnud. Olen avastanud, et teisel pool oma mõtteid ja ettekujutust tuleb tükk tühja maad. Ning edasi on koht, kust saavad alguse asjad, mis puudutavad ennast ja teisi. Ettearvamatud ja esimesel hetkel võib-olla hoomamatud lahendused. Seega pakun, et kõigepealt on impulss, mis tekitab idee. Siis tuleb idee vormistamine funktsionaalseks tooteks – mängu astub professionaalsus, maitse ja kogemus.
— Kuid kus paikneb sinu skaalal ilu?
— Arvan, et hea disain on alati ilus. Kuid olemuselt olen ma ikkagi kontseptualist, kes otsib igas asjas jõulist läbivat ideed. Põhjust.
— Millistest tsivilisatsiooni hüvest ei ole sa nõus mingil juhul loobuma?
— Soojast veest. Televiisor mul küll on, kuid kanaleid ei ole. Olen end katsetanud mitme külje pealt ja aru saanud, et olen üsna vähenõudlik. Olles rännakutel sattunud magama põrandal, saamata seejuures mitu päeva end pesta – ka see ei ole mingi probleem. Olen hea kohaneja.
— Kujutad sa ette, et läheksid metsaonni täielikku askeedielu elama?
— Selleks peab kõigepealt olema põhjus. Näiteks, kui ma sooviksin praktiseerida aasta aega mitterääkimist, siis sätiksin asjad nii, et see oleks võimalik. Nii et, sõltub eesmärgist. Siiani pole veel tekkinud vajadust ühiskonnast eralduda...
Kuid üldjuhul püüan kulutada võimalikult vähe energiat argiprobleemidele. Lepin asjadega, mis lihtsalt tuleb ära teha – üür tuleb maksta, tuludeklaratsioon tuleb täita –, kuid neist ei ole mõtet väga probleemi tekitada.
— Praegune kriis – kuidas see vormib homset päeva?
— Arvan, et see oli igale loogiliselt mõtlevale inimesele aastate eest selge, et midagi säärast pidi juhtuma – sest kõik oli nii totaalselt tasakaalust väljas. Ning nüüd jälgin liikumisi põnevusega. Mulle tundub, et toimub lihtsalt puhastus, mille käigus raputatakse asjad taas õigetele kohtadele. See on nagu egoismi ülikool: kuidas loobuda asjadest, millega jõuti juba harjuda?
Küsimus on ka selles, kas teha endale sellest kriisist probleem või mitte. Olles viimase poole aasta sees mitmel puhul Eestist ära, tundub siinne foon ikka ühemõtteliselt ülidepressiivne. Tuleks levitada hoopis sõnumit, et ega siis maailm selle kriisiga otsa lõpe. Lihtsalt on aeg teha korrektiive. See hala võtab tohutult jõudu, varastab inimestelt viimasegi motivatsiooni.
Arvan, et kapitalism mõraneb nurgast veidi ja annab enam ruumi kodanikuühiskonnale. Ma väga loodan, et inimeste teadlikkus muutub teravamaks ja esile tuleb palju oma identiteediga kogukondi.
— Kuidas sulle tundub – kas selliseid väikeseid kogukondi, üksiküritajaid või oma asja ajajaid vaadatakse Eestis ikka kui ullikesi või marginaale?
— Kui vaadata ühiskonda laiemalt, siis me koosnemegi inimrühmadest – mõnd seob kirg jalgpalli vastu, mõned kogunevad nädalas mitu korda jõusaalis jne. Kuigi jah, millegipärast on Eestis kogukonnal veidi halvustav maitse juures.
Ühtaegu olen kindel, et linnastumises on meie tulevik. Linn kui suurem kogukond, sest tegelikult on meil palju säästlikum üheskoos elada. Seda tõestab ka linnastumise pidurdamatu kasv läbi inimajaloo. Kõige jaburam on põllu peale laiali loobitud linna ja maa hübriid.
Teine võimalus on väiksemad kogukonnad, kes suudavad luua sõltumatu isetoimiva piirkonna. Olen külastanud Taanis, Rootsis ja Soomes palju ökokogukondi, et näha, kuidas need toimivad. Mulle meeldibki nende puhul segu sõltumatusest ja avatusest – need ei ole ühiskonnast ära lõigatud üksused. Tihti on sellistesse kogukondadesse kogunenud kunstnikud ja loomingulise töö tegijad, kes saavad sellist vabadust endale lubada. Oleks ju mõttetu igal hommikul sealt linna tööle sõita.
Ka Eestis on mitu sellist kogukonda tekkimas. Ise olen juba aastaid seotud Lilleoru ökoküla arendusega. Seal kerkivad praegu esimesed majad.
— Kujutad sa oma tulevikku ette mõnes sellises kogukonnas?
— Mul on tõesti plaan kunagi sinna elama minna. Aga niikaua, kuni mu tegevused on linnakesksed, ei näe ma sel mõtet. Minu eesmärk ei ole linnast ära kolida, et siia hommikul tööle sõita. Praegu olen loonud endale mõnes mõttes ideaalse elukorralduse – autot ma ei kasuta ja laps läheb hommikul ise kooli. Kõik on võimalikult kompaktne ja ökonoomne. Elasin varem Nõmmel, kuid kui lähen nüüd emale külla, siis tundub see 40 minutit sõitu ühes suunas ikka päris mõttetu.
— Kui palju on maailmal lootust?
— Küsisin ühelt targalt sama küsimuse, kui mul juhtus olema veidi mõtlikum hetk. Tema lohutas mind, et kui siiani pole mitte miski suutnud planeeti Maa hävitada, siis vaevalt et inimenegi sellega hakkama saab. Tulevad uued tehnoloogiad ja võimalused. Kui joogivesi saab otsa, siis leitakse kindlasti uued võimalused, kuidas puhast vett juurde toota.
Ka praegust kriisi vaatan ma selles suhtes kui suurt puhastust, sest tegelikult on kogu küsimus inimeste teadlikkuses ja vastutuse võtmises oma mõtete ja tegude eest. Kriisiolukord paneb inimesed enda sisse vaatama. Sest kui on mugav olla, teler mängib ja näksid on käeulatuses – ega siis keegi väga viitsi endasse süüvida.
Kuid kui ma vestlesin kliima soojenemise teemal ühe staažika inglise keskkonnateadlasega, siis tema ei jaganud minu optimismi. Ta ei uskunud, et sellele võiks olla lahendus, mille nimel ühineksid kõik maailma riigid.
— Pigem räägime siis muutustega kohanemisest?
— See tüüp oli radikaalsem ja ta uskus, et 40 aasta pärast on kõik lihtsalt läbi. Puhas vesi on otsas ja planeet üle rahvastatud. Isegi tema, erudeeritud vana kooli Briti kodanik, on lõpetanud vahe tegemise Bangladeshi immigrandil ja briti aadlikul, sest need probleemid mõjuvad kõigile ühtmoodi.
— Isegi kui Euroopa leiab konsensuse rohelisema arengutee suhtes, siis tundub see tilk meres võrreldes näiteks India, Hiina ja Brasiiliaga, kus tarbimine pigem kasvab tohutu hooga…
— Olen käinud Indias ja näinud surnud jõgesid, kus on plastjäätmetega kaetud hall vesi, olen lugenud keskkonnaraporteid. Ainsa võimalusena näen olukorra tunnistamist ja riikide kokkulepet, kuidas koos edasi minna. Siin on õige koht rääkida ka ettevõtja vastutusest, disaineri vastutusest ja kodaniku vastutusest. Pikem samm ja vähem möla, nagu üks mu sõber tavatses öelda...
— Kuid kas suur pilt ei purusta idealismi? Sa võid korjata küll oma aia tagant pudelid kokku, kuid teadmine, et kuskil Indias hulbivad miljardid sellised muretult kuskil solgises jõevees…
— See võib tekitada isikliku motivatsiooni ummikseisu. Kuid kõik suured asjad saavad alguse väikestest. Näen sel hetkel ikkagi isiklike valikute olulisust – alati on võimalus teha otsuseid, mis sind inimesena edasi viivad ja arendavad. Igasugune paigalseis on juba stagneerumine. Oluline on näha laiemalt. Kui oled kord mõttetuse mõttetust mõistnud, siis see küsimus enam päevakorrale ei kerki...
Reet Ausi viis lõhna:
•• Lõhnad on mulle lapsest saadik väga olulised olnud, toona eristasin isegi inimesi lõhnade järgi. Oma asju samuti. Ja kohti. Endiselt seostuvad mulle teatud inimesed, kohad ja olukorrad teatud lõhnadega.
•• mulla lõhn
•• imiku kukla lõhn
•• päikese käes olnud naha lõhn
•• Tallinna vanalinna lõhn
•• Lilleoru lõhn
