REILI ARGUS: Taevase lambakarja saatel otsejoones unemaale
Ülo Pikkov on “Uneraamatus” ka lambaid lugenud, ikka selleks, et magama jääda. Kuid tuleb tunnistada, et käepärast olnud lapse peal läbi viidud inimkatsed näitasid, et magamajäämiseks on raamat liiga huvitav, lapse väitel tulnuks uinutamiseks teha “mingi märksa jamam asi”.
Nii et lambad on need, mida Pikkov loeb või lugejale lugemiseks annab, tegemist on ebamaisemate olevustega, selliste taevaste lammastega. Ja nii ongi raamatu igal leheküljel üks pilvelammas, taevast pildistatud-leitud, juurde joonistatud jalad-kõrvad-silmad ja mõnikord ka mõni muu kehaosa, lammastele on numbrid antud sest neid peab ometi ju lugema! ja iga lamba kohta on paar värsirida ka kirjutatud. Peale selle, et raamat on lihtsalt ilus vaadata ja päris muhe lugeda (kui paar kramplikku riimistampi välja arvata), on sellel ka õpetlik eesmärk. Numbrid tuleb lastele selgeks õpetada. Tekst piltide juures on teisejärguline ning tuletab iga natukese aja tagant meelde, et tegelikult tuleb ikka magama jääda: mõni lammas küsib, miks laps veel magama ei jää, mõned, et miks ta juba unenägusid ei näe, ja mõni annabki märku, et laps on uniseks jäänud ja lambalugemisega natuke sassi läinud. Et aga uni võib olla ka lind, nagu viimasel leheküljel selgub, on iseenesest uus ja huvitav leidmõte.
Aga lambad on ikka mõnusad vaadake või üheteistkümnendat, seda keemiliste lokkidega kelmikat lambabeibe, või seda, kes lendab nagu tont, käpad laiali ja ähvardav vihmapilv kõhu all, või seda, kes meenutab laupäeva lõuna ajal turukorviga üle Nõmme ristmiku tõttavat tädi. Mõni lammas uitab üksikult piiritul pilvemaastikul, mõni upitab end üle pilvemäe, mõni hõljub kosmilises mustas augus.
Taevane lambakasvatus
Ja kui lambad lõpuni loetud, peaks magama jääma. Teoreetiliselt. Või soovituslikult vähemalt. Aga ega tegelikult ikka jää küll. Hoopis kõiksuguseid mõtteid ja tahtmisi tekib. Tahaks näiteks lamada keset rohelist aasa, vaadata taevasse ja unistada, unistada ja mõelda, aga mitte magama jääda. Võib ju mõelda näiteks sellest, kui mõnus on, kui lammas ühel õhtul sulle teki alla poeb ja varbaid üle lugema hakkab, või sellest, et kui ühe koheva punnkõhuga lamba kõhust äkki lennuk läbi lendab, kas siis jääb kõhtu auk või läheb kõht hoopis loperguseks. Ja kui niimoodi mõelda, jääb äkki viimaks magama ka.
