Rein Fuks: Pia Fraus ei teinud raadiosõbraliku kõlaga muusikat
Kopli kunstigümnaasiumis kokku tulnud Pia Fraus ei saanud Eestis küll sama kuulsaks kui põlvkonnakaaslane Claire’s Birthday, kuid seda kaugemale ulatus nende muusika mujal maailmas. Ammu enne loomemajandust ja muusikaeksporti ilmusid nende plaadid Jaapanis ja lood, mis nüüd jõudnud kogumikule „Silmi Island”, mängisid USA netiraadiotes.
Pia Frausi firmamärgiks oli oskus segada kitarre, vokaale ja sündikäike, luua kajaküllaseid ja pehmelt voogavaid helimaastikke. Nemad vajutasid reverb-pedaali põhja palju varem, kui see muutus moekaks, ja on endale kindlustanud kogu maailmas koha moodsa dreampop’i žanris. Kui võtta tõe kriteeriumiks karjääri horisontaalne ulatus koos ajastu kontekstiga, siis ehk on tegemist ühe kõigi aegade sihikindlaima Eesti bändiga üldse. Lihtsalt prohveti koht tema omal maal pole alati globaalse plaaniga proportsioonis. Minevikku vaatab ansambli liider Rein Fuks.
••Pia Frausiga samal ajal alustanud Claire’s Birthday sai Eestis kuulsaks. Teie seda teed omal ajal ei läinud. Miks?
See on ju siililegi selge: Claire’s Birthday oli popmuusika, nende juht karismaatiline ja enesekindel. Pia Fraus ei olnud raadiosõbraliku kõlaga, laivid olid pigem ohtlikult piiripealsed ja pilke ei julgenud keegi pillidelt tõsta.
Kuigi alguses sai Claire’s Birthdayga palju koos esinetud. Üks trump meil nende ees siiski on olnud – meil olid ju ilusad tüdrukud bändis! Sellest sai muidugi Vaiko kohe aru.
••Millalgi möödunud kümnendi keskel võis päris tihti kuulda Pia Frausi välismaa netiraadiote indie-kanalitest mängimas, see oli enne igasugust loomemajandust ja muusikaeksporti. Mis aeg see oli, kui Dallas, Psychoterror, Blind ja teie piiri taga käisite?
Muusikat oli vähem, igal inimesel ei olnud kodus stuudiot, kõigil polnud ka netti.