Pia Frausi firmamärgiks oli oskus segada kitarre, vokaale ja sündikäike, luua kajaküllaseid ja pehmelt voogavaid helimaastikke. Nemad vajutasid reverb-pedaali põhja palju varem, kui see muutus moekaks, ja on endale kindlustanud kogu maailmas koha moodsa dreampop’i žanris. Kui võtta tõe kriteeriumiks karjääri horisontaalne ulatus koos ajastu kontekstiga, siis ehk on tegemist ühe kõigi aegade sihikindlaima Eesti bändiga üldse. Lihtsalt prohveti koht tema omal maal pole alati globaalse plaaniga proportsioonis. Minevikku vaatab ansambli liider Rein Fuks.

••Pia Frausiga samal ajal alustanud Claire’s Birthday sai Eestis kuulsaks. Teie seda teed omal ajal ei läinud. Miks?

See on ju siililegi selge: Claire’s Birthday oli popmuusika, nende juht karismaatiline ja enesekindel. Pia Fraus ei olnud raadiosõbraliku kõlaga, laivid olid pigem ohtlikult piiripealsed ja pilke ei julgenud keegi pillidelt tõsta.

Kuigi alguses sai Claire’s Birthdayga palju koos esinetud. Üks trump meil nende ees siiski on olnud – meil olid ju ilusad tüdrukud bändis! Sellest sai muidugi Vaiko kohe aru.

••Millalgi möödunud kümnendi keskel võis päris tihti kuulda Pia Frausi välismaa netiraadiote indie-kanalitest mängimas, see oli enne igasugust loomemajandust ja muusikaeksporti. Mis aeg see oli, kui Dallas, Psychoterror, Blind ja teie piiri taga käisite?

Muusikat oli vähem, igal inimesel ei olnud kodus stuudiot, kõigil polnud ka netti.

Infomüra oli vähem ja tänu sellele oli lihtsam silma jääda. Ma pole kunagi arvanud, et Pia Fraus on midagi väga erilist. Pigem on meie trump olnud see, et oleme olnud tagasihoidlikud, head suhtlejad ja aktiivsed. Ma arvan, et see on jutt, mida tänapäeval Tallinn Music Weekil räägitakse. Meil on olnud koduleht, Myspace, Orkut, Facebook ja Bandcamp. Kuidagi on juhtunud ka see, et meie muusika on meeldinud „õigetele” inimestele á la Ulrich Schnauss jt.