Taim on loomast koguni „mugavam”, kuna püsib ühes kohas ja temaga saab kaadrit hoolikalt komponeerida, mida on „Üheksavägistes” ka tehtud. Taime on võimalik panna tuule käes mängima. Alati saab kõrvaltegelastena appi võtta putukaid või mööda volksavaid loomi. Nii et taimi jäädvustava loodusfilmi sõnum on sama mis muudel loodusfilmidel: see jutustab lugu elust.

Rohuteadlane Ain Raal on hea esineja ja kuna tal on filmis kandev roll, kipub tema isik koguni ravivate rohtude galeriid varjutama, seda enam, et igale taimele jagub filmis tähelepanu vaid minutite jagu. Seetõttu on esile toodud küll taimede iseloom ja kujundlikkus, kuid ajaliselt on filmi peategelased piiratud. Pigem mängivad nad mingi taimemaailma maagilise kujundi peale, nagu ka filmi valitud šamanismimaiguline muusika.

„Üheksavägistes” on väga selgelt näha Rein Marani loomingu rahvuslik värving: maailma vaadatakse läbi eestlase kui metsarahva esindaja silmade. Inimese suhe loodusega on paigas sellisel eestlasele igiomasel kujul ja ka šamaan kuulub sellesse maailmapilti, olgu ta pealegi ametilt  farmakoloogiadotsent.

Et ravimtaimi on „Üheksavägistes” tegelastena rohkesti, vajas linateos mängu rütmidega, tähistamaks taimede kasvu kevadest sügiseni ja nende vahetumist. Selleks on Maran võtnud filmi kaadrid mööda purjetavatest pilvedest. See ajas asja ära, kuid pilved muutusid tüütuks ja filmi areng tuimaks. Muidugi vajavad ka taimed nagu inimesedki hin­gamisruumi filmi dramaatiliste hetkede vahel, kuid kas see hingamisruum peab ilmtingimata üks ja seesama olema? Mingi kavalam nipp teeks teose kobedamaks.

„Üheksavägised”

Stsenarist ja režissöör

Rein Maran.

Gaviafilm 2010

Linastub kinos Artis