Rein Pakk: olen Jumala trumm, aga sina oled ka


Rein Pakk: olen Jumala trumm, aga sina oled ka
Rene Suurkaev

— Teie tegemisi vaadates on natuke raske öelda, kelle vastas ma parasjagu istun. Kellena te end ise defineerite? Kindlasti ei pea see olema tööga seotud, aga juhul, kui amet selle definitsiooni hulka käib, siis mis see olla võiks?

— Nojah, selle ametiga on mul alati häda, kuidas ennast tutvustada, mida nime juurde kirjutada. Ega mul head lahendust polegi pakkuda. Mulle meeldib kõige rohkem kirjutada, laval ja filmis mängida, teha sisekujunduslahendusi ja karikatuure. On veel asju, mida mulle teha meeldib. Mulle pole kunagi olnud esmane mitte see, mida ma teen, vaid see, kuidas. Kõigepealt on mingi kujutlus, tunnetus ja siis tuleb leida vorm. Vahel tuleb vorm koos kujutlusega. Inimene mõtleb, Jumal juhib.

Ma olengi tegelikult üsna religioosne inimene. Mul pole küll usutunnistust, aga ma töötan ilmutuspõhiselt nagu Jeanne d’Arc. Olen gnostik. Ma olen kõiksuse tarkuse tööriist, vahendaja. Ma olen Jumala trumm. Nii et sa istud Jumala trummi vastas. Ja et ma liiga ülbena ei kõlaks, siis ütlen, et selles ei ole tegelikult midagi erilist. Sina oled ka Jumala trumm, kõik inimesed on. Mind lihtsalt taotakse suhteliselt valjusti.

— Olete avaldanud mitmeid arvamusartikleid, kuidas teil jätkub energiat eesti kultuuri (ja ka muu) pärast muretseda? Kust pärineb teie suhtumine pigem kõik kõva häälega välja öelda kui eestlaslikult omaette nokitseda ja teised kuu peale saata?

— Ma püüan mitte muretseda, sest olen kergemeelne. Ega neid arvamusartikleid nii raske polegi kirjutada, see on ju oma mõtete sõnastamine, ja mõtted tekivad ikka, tahad või ei taha. Aga eks sõnastamine võta aega ja ole pingutus. Kui oled suutnud mõne mõtte sõnastada ja teisteni viia, annab hoopiski see energiat.

Üldse on nii, et mida rohkem teed, seda rohkem jõuad. Mingi piirini muidugi, sest peab ka puhkama, taastuma, koguma. Aga ühest asjast on hea puhata, tehes teist asja – kui need on piisavalt erinevad asjad. Sellepärast tegelengi paljude asjadega.

Aga ka selles pole midagi erilist. See on ju seesama mõnu mis kaevata aiamaal peenart pärast tööpäeva kuskil kontoris või poes või vabrikus.

Ei tea, kas see välja ütlemata jätmine nii väga eestlaslik ongi. Selles mõttes, et see on äkki lausa üldinimlik. Asjade väljaütlemisel tuleb kasutada huumorimeelt, vaimukust. Siis oled süüdimatu, annavad andeks.

— Kas praegu on ühiskonnas midagi, mille pärast tuleks muret tunda?

— Muidugi. Alati on. Nagu ütles Juri Lotman: „Mitte miski ei saa korda, mitte kunagi.”

1990-ndate keskpaigast alates hakkas Eestis tekkima tõesti kodanikuühiskond, kuid viimase paari-kolme aastaga on toimunud kohutav taandareng. Tagasi on hiilinud nõukogude inimene. Ja veel koos 1930-ndate lõpu diktatuurisugemetega. Eriti perversne kombinatsioon. Vaikselt, kuid kindlalt kahaneb võimu tegevuse läbipaistvus, süveneb uus vaikiv ajastu. Nõukogude inimene on roninud võimu võtmepositsioonidele, topib suid kinni, hirmutab, ähvardab, ahistab, vallandab, keelab, käsib. Veel ei poo ega lase, aga varsti võib hakata. See teeb muret.

Eks selle vastu peakski aitama see väljaütlemine, mille kohta enne küsisid. Mida rohkem, selgemalt, julgemalt ja adekvaatsemalt me enda mõtteid ja tundeid avalikult avaldame, seda rohkem tuleb rumalusel ja kurjusel taanduda ja seda läbipaistvamaks ja inimnäolisemaks muutub ühiskond.

— Teis tundub olevat väga palju optimismi, et mandumist on võimalik takistada...

— Ma ei tea, kas see on optimism, aga mina ei ole arvamusel, et inimkonna areng on läinud allamäge alates muinasajast, kui elati veel loodusega kooskõlas. Jah, nüüdisaegne inimene on kahtlemata paljudest algallikatest kaugenenud ja võõrandunud, tema maailm on palju komplitseeritum ja nii edasi, aga temas on kahtlemata palju rohkem tarkust ja headust kui kaugetes esivanemates. Ma ei idealiseeriks neid, nad oleks hävitanud vihmametsad palju raevukama hooga, kui neil oleks olnud nüüdisaegne tehnika, aga poleks olnud hirmu looduse ees.

Loe veel

Sellepärast arvan ma, et inimene areneb edasi veel paremaks, nagu ta on seda kogu aeg teinud. Nirvaanani välja lõpuks. Ma ei nõustu nendega, kes ütlevad, et inimese põhiloomus on kuri ja halb ja et sellepärast tulevadki diktatuur ja türannia ja terror läbi kogu ajaloo taas ja taas ja edaspidigi. Mina näen asja vastupidi: tulevad jah, aga mis neist järele on jäänud – mitte midagi. Samas on nii palju loodud hüvesid talletatud ja alles. Teadus, kunst, meditsiin…

Türannia teed lähevad lõpuks ka kõik nõukogude inimesed. Aga kui ruttu ja missuguste kahjudega, see on juba meie endi kätes.

— Telesaade „Pult” jättis teist mulje kui kultuuriteoreetikust, kuidas sellega on?

— Kultuuriteoreetik oli „Puldis” rohkem toimetaja Tõnis Kahu. Aga saatelõpuesseed olid minu enda statement’id küll. Muidugi dialoogides Tõnisega esindasin samuti oma seisukohti, kuid intervjuud saatekülalistega „küsimustas” rohkem Tõnis. Ma arvan, et minus on rohkem artisti kui teoreetikut. Ka kirjutajana olen pigem kujundikeelne kui akadeemiline.

— Kas te ei tunne mõnikord, et teooria valdamine kindlustab seljatagust, annab rohkem usutavust? Või on teooria see, mis piirab mõtete vaba lendu? Ikka on neid inimesi, kes pilluvad nimesid ja termineid, kuid kas seda on vaja või saab igaüks ise väike kultuuriteoreetik olla?

— Üldiselt pooldan ma korda, distsipliini. Ja arvan ka, et akadeemilised distsipliinid peavad olema. Nad on iseenda vorm ja osalt ka sisu. Korra, nii-öelda põhiväärtuste järele õhkab pärast postmodernismiga kulmineerunud lammutamist kogu kultuur.

Kui mõte lendab, siis lendab, ükski teooria seda küll ei takista. Aga, jah, on teooriaid, mis kindlustavad seljatagust. Establishment’i ma ei salli. Ma olen oma elus kuulnud piisavalt palju viletsalt ja andetult tehtud süvamuusikat, mida silmad kinni paatosega esitatakse, näinud igavat ideeteatrit, magedat moderntantsu. Samas olen näinud suurepäraseid romantilisi komöödiaid, väga hästi tehtud seriaale ja kuulanud geniaalset popmuusikat. Sellepärast ei jookse minu jaoks piiri kõrge (või sügava) ja madala vahel, vaid lihtsalt hea ja halva vahel. Aga establishment tahaks kehtestada piiri just kõrge ja madala vahele.

— Kuidas nii juhtus, et pärast režii eriala lõpetamist ei kolinud te korralikult filmi alale? Kindlasti oleks teie käe alt tulnud vägevaid filme.

— Millegipärast on levinud arvamus filmist kui ülimast sooritusest loova isiku elus. Mina nii ei arva. Esiteks jõuab selle raha ja ajaga, mis kulub ühe filmi tegemiseks, ära teha kas või kümme teatrietendust. Teiseks ei meeldi mulle üldse need suured eelarved. Sest suure rahaga käib alati kaasas stress, hüsteeria ja suur hulk igasugu aferiste. Filmitegemise ümber sebib liiga palju väsitavalt intensiivseid tühikargajaid. Ja sellel, et teater on filmiga võrreldes nii-öelda kaduviku kunst, ei ole igavikulises plaanis niikuinii mingit tähtsust.

Sellest vastusest ei maksa järeldada, et ma kunagi vägevat filmi teha ei võiks. Näis.

— Eestis tundub tõesti iga mängufilmi teinu publiku silmis suur kunstnik ja staar. Huvitav, kui kaua selline idealiseerimine kestab? Või millest see üldse tuleb?

— Ei tea, äkki sellest, et Lenin ütles kunagi, et kõigist kunstidest on meile tähtsaim filmikunst? Film on kahtlemata võimas vorm, haarab palju meeli.

— Milline tõuge viiks teid filmiidee teostamiseni?

— Esiteks õiged inimesed, sellised, kellega tahaks filmi teha. Siis – see film peaks hakkama peas kerima. Ja kolmandaks, see film peaks olema võimalikult väikese eelarvega. Nii et kui mõni filmitootja tahab odavalt geniaalset filmi, siis hakaku mulle peale käima – äkki saab. Midagi kindlat lubada ei saa, aga vaatame, mis teha annab.

— Millal algas teatrilembus, mis praegu on kasvanud lavastajatööks? Mina mäletan ehk viie aasta tagust aega, kui näitlesite, näiteks „Faustis” või „Produktis”.

— Lapsena kujutasin ma ennast kõige tihemini ette näitleja või poplauljana, aga see on vist kaunis tavaline kujutlus. Nüüd, kui ma olen näitlejana esinenud, tunnen, et see on tõesti minu jaoks üsna loomulik tegevus. Kuid ega ta rahulda küll kõiki eneseteostusvajadusi. Eks ma olen alati teatri vastu huvi tundnud, kuid enne Krahli „Fausti” pole ma päriselt kunagi mängida tahtnud. Sest ma pole teadnud, kuidas mängida. Täpsemalt, ma ei teadnud, mida endaga peale hakata, kui ma kedagi mängin, kellekski kehastun. Et kuhu ma enda panen või jätan. Siinkohal ütlen tänuga, et olen seda õppinud Von Krahli näitlejaid, eriti Taavi Eelmaad vaadates. Olen saanud aru, kuidas ennast kaa­sata, kus mu enda koht laval on.

Hakkasin mängima neli aastat tagasi. Läksin Taavi juurde jutuga, et teeme niisugust „Fausti”, kus Mefisto on õnnetu, sest tal pole kedagi, kellega hingekaupa teha. Taavi inspireerus minu arust väga jõulisel moel, kirjutas ja lavastas näidendi. Sealt edasi olengi mänginud.

Sel suvel oli selline huvitav kogemus, et tegin „Põrgupõhja uues Vanapaganas” oma esimese väikese kõrvalosa. Seni olen mänginud suuri osi või peaosi või lausa monotükki. Mul on ropult vedanud.

— Nii et enne „Fausti” ei osanud te eriti kuidagi mängida, nüüd juhendate juba ise lavastajana näitlejaid. See on üks kiire samm olnud. Kuidas te end lavastaja rollis tunnete?

— Oleks vale öelda, et „ei osanud eriti kuidagi mängida”. Eks ma ikka oskasin, kuid see, millest eespool rääkisin – see iseenda isiksuse, persooniga toimetulek laval –, oli võti, või noh, ütleme, nagu viimane, kõige olulisem pusletükk. Võib-olla ma valmistusin sisimas juba sünnist saadik, ja siis, neli aastat tagasi sain lihtsalt valmis. Marksist ütleks, et evolutsioon kasvas üle revolutsiooniks. Ei tea.

Aga lavastamisest kui protsessist ootasin hullemat. Esimene iseseisev lavastajatöö teatris ikkagi. Kogu lavastusmeeskond kolme suurepärase näitlejannaga eesotsas on mind väga hästi kohelnud, suurepärast tööd teinud ja vahel ka head nõu andnud. Kohe täitsa tore oli teha.

— Usute, et inimene suudab ühiskonda muuta, kui ta piisavalt kõva häälega arvamust avaldab? Kuidas suhtute ühiskonna- või võimukriitikasse teatris?

— Miks mitte. Teatris võib kõike teha. Peaasi et oleks hästi tehtud, pelga idee või sõnumi peale ei tasuks tegijatel loota. Teater võib ühiskonda mõjutada küll.

— Miks lavastate just „Kaost”? Kui saaksite teksti vabalt valida, siis mida lavastaksite?

— „Kaose” lavastamine oli nii-öelda tellimustöö. Teater pakkus näidendit, lugesin, nägin võimalusi, ka kitsaskohti, kuid otsustasin väljakutse vastu võtta.

Mul on muidu kaks oma näidendit pooleli, kevadeks pean ühe valmis kirjutama. Seda tahaks teha. Aga mitte kohe järgmiseks. Tahaks teha midagi blackbox’is, sest seal on publik lähedal ja mulle meeldib, kui näitlejad ei pea karjuma.

Tegelikult ei ole praegu mingeid kindlaid lavastamisplaane. Ja jube hea, et ei ole. Saab mõelda.

Kes ta on?

Rein Pakk

Sündinud 31. mail 1968 Tartus

•• 1986 lõpetas Tartu II keskkooli (praegune Miina Härma gümnaasium)

•• 1986–1987 õppis pool aastat Eesti muusikaakadeemia lavakunstikateedris

•• 1991–1992 õppis Eesti humanitaarinstituudis

•• 1992–1996 õppis Tallinna pedagoogikaülikooli filmi- ja videokateedris filmilavastust

•• 1997–1998 reklaamiagentuuri Sacco & Vanzetti üks kahest loojast, agentuuri tegevjuht

•• 2001–2004 lektor Eesti kunstiakadeemias ja Tartu kõrgemas kunstikoolis

•• Restorani Elevant, NoKu klubi, restoran-klubi Maailm ja ööklubi Kellele Ei Meeldiks Johnny Depp? (kaas)looja

Filmograafia

•• 1986 mängufilm „Naerata ometi” – kõrvalosatäitja

•• 1995 muusikaline dokumentaalfilm „53 minutit Akvaariumis” – lavastus, režii

•• 2006 dokumentaalfilm „Lotmani maailm”– stsenarist

•• 2007 mängufilm „Sügisball” – kõrvalosatäitja

•• Lühifilm „Veresidemed” – peaosatäitja

Teletööd

•• 1998 portreeklippide seeria „Eesti inimesed” ETV-s

•• 2003 massikultuuri analüüsiv telesaatesari „Pult” ETV-s

Teatritööd

•• 2006 „Faust”  Von Krahli teatris – peaosatäitja

•• 2007 „Produkt” Athena keskuses – peaosatäitja

•• 2008 „Koidula veri” teatris Vanemuine – üks peaosatäitjaist

•• 2009 „Kolm põrsakest ja hea hunt” Emajõe Suveteatris – üks peaosatäitjaist

•• 2009 „Don Juan” teatris Vanemuine, näidendi kirjanik, kõrvalosatäitja

•• 2010 „Põrgupõhja uus vanapagan” Emajõe Suveteatris – kõrvalosatäitja

•• 2010 „Kaos” teatris Vanemuine – lavastaja

Muu

•• Kirjutanud kultuuri-, ühiskonna- ja kunstiteemalisi artikleid, esseid ja kriitikat

•• Loonud tuhatkond karikatuuri (enamik koos Rainer Sarnetiga) ja kirjutanud lühijutte

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare