Rein Raamat: see, millega parasjagu tegelen, ongi kõige tähtsam
— Kuidas see nii läks?
— Kui olin jätnud Joonisfilmiga 1980-ndate lõpus hüvasti, asutasin B-Stuudio, kus hakkasime animafilme tootma. Ma arvasin, et saan hakkama, kuid tagantjärele paistab stuudio asutamine viga. Kaks joonisfilmistuudiot väikese Eesti peale on liiga palju. Me tootsime kaks seriaali ja ühe animafilmi. Midagi saime ka müüdud. Mõned aastad pidasime vastu, siis tulid kohtud ja likvideerimine. Pidime tegevuse lõpetama, see oli raske. Palju andekaid inimesi jäi tööta. Kahju, et nii läks.
Et inimestele nende töötasud ära maksta, asutasime abikaasa Helvi Raamatuga Raamat-Filmi. Selleks et korrektselt suhted lõpetada. Pankrotihaldur lubas tegeleda B-Stuudio filmide müügiga ja Raamat-Film sai võlgadest vabaks.
Olen olnud usin näituste külastaja. Kunstiga seotud inimesena tunnen seda ala. Et meil oli olemas oma stuudio, tegin tollasele kunstnike liidu esimehele Signe Kivile ettepaneku, kas me võiksime hakata näitusi filmile jäädvustama. Dokumenteeriksime teoseid, teeksime intervjuusid. See on huvitav töö, meil on ju nii palju huvitavaid kunstnikke, kelle töö on jäädvustamata.
Esimese tööna tegime 1997. aastal filmi „Lea Valter. Eesti vaibakunstnik”. Martti Soosaar kirjutas stsenaariumi, Igor Ruus oli operaator. Ostsin ühe firma pankrotivara hulgast Betacami kaamera. Selle protsente oli vaja maksta, ja nii hakkasin mõtlema, millised järgmised kunstnikud oleks huvitav üles võtta. Kunstnike liit oli huvitatud.
— Milline on Raamat-Filmi stuudio tipu tööjaotus?
— Helvi on mulle suureks abiks. Dokumentaalfilmi tegemisel on perioode, kui lähed materjali sisse ega näe enam asju kõrvaltvaataja pilguga. Siis on abi ühisest arutamisest.
Helvil on muusikainimesena dramaturgiatunnetus. Kui ma monteerin, siis ta tihti tuleb ja ütleb oma arvamuse, näiteks et seda või teist teemat on vaja süvendada.
— Raamat-Film on portreteerinud suure hulga kultuuriinimesi, nagu Therese Raide, Maire Männik, Jaan Elken, Kalev Raave, Einar Laigna. Kes on järgmine?
— Me ei tee filme ainult kunstirahvast. Oleme teinud ka koduvalla Kuusalu dokumentaalkroonikat. Oleme teinud 40-minutilise filmi valla ajaloost. Tegime filmi Nõmmest, linnaosa levitab seda CD-plaatidel.
Praegu kavandame filmi skulptor Tiiu Kirsipuust. Väga huvitav isiksus.
— Kaks suuremat tööd (portreefilmid Mikk Mikiverist ja Jaan Manitskist) on mõlemad inimestest, keda seostatakse Loksa kandiga. Kas need filmid on mõeldud kui oma kandi meeste portreed?
— Neil on ühine veel seegi, et mõlema filmi käsikirja kirjutas Jaan Kruusvall, kes on niisamuti Loksa kandi mees. Mina elan tegelikult Valklas. Ma osutusin sundüürnikuks, oli kohtuprotsess ja pidin välja kolima.
Need mõlemad filmid on tõesti sellised, millele sai kogutud põhjalik materjal. Manitski-filmi läks ainult väike protsent teemadest, mis kogunes – see, mis on seotud Viinistu kunstimuuseumiga.
Mikiveri-filmi panime palju tööd ja vaeva. Tundsin Mikku juba ammusest ajast. Kui tegime mängufilmi „Vihmas ja päikeses”, joonistasin Aarne Üksküla, Mati Kloorenit ja Mikk Mikiveri, kes seal mängisid. Mikiver oli tegelikult väga kinnine inimene. Oli palju kahtlusi, kas me üldse suudame seda filmi teha.
Sõitsime Helviga Võsule ja tegime ettepaneku, et teeme temaga intervjuu. Mikk mõtles mitu päeva. Lõpuks nõustus.
Mikk oli tol ajal juba haige. Me sõitsime Helviga Võsule. Panin valgused paika. Helvi läks toast välja, et Mikk saaks rahulikult rääkida. Ta oli laine peal. Vastas väga täpselt, oli täiesti aus ja avameelne. Rääkis ausalt poliitikast ja eraelust. Siis ütles, et on väsinud.
Minu jaoks oli olukord keeruline, mul oli naissuhete kohta küsimata. Ütlesin, et mul on veel kaks küsimust. Ta ütles, et ma küsigu. Ja rääkis avameelselt kõigist kolmest abielust. Võttis ausalt kõik enda peale.
Siis käisime veel koos Palmsel. Seal, tehisjärve ääres paviljonis rääkis ta oma plaanidest. Tahtis hakata lavastama Strindbergi „Preili Julied”. Mängis meile loo ette. See kõik jäi filmist välja.
Dokumentaalfilmi tehes on väga tähtis jõuda inimeseni. Einar Laigna kippus meile loengut lugema. Nii ei saa. Lõpuks suutsime teda veenda ja ta hakkas ennast avama.
— Enne dokumentaalfilme oli teie elus animatsioon ja enne seda mängufilmide kunstniku töö, lisaks sellele olete maalikunstnik. Milline neist neljast alast on kõige tähtsam? Kas on võimalik end protsentide kaupa nende nelja ala vahel ära jagada?
— Kõik need alad tähendavad minu jaoks eri eluetappe. Igal eluetapil oli just see, millega ma parasjagu tegelesin, mulle kõige tähtsam. Kuni etapp lõppes.
Igal mu eluetapil on olnud algus ja lõpp. Lõpp on olnud tavaliselt loomulik, ühel hetkel ma tunnen, et nüüd on see läbi. Ja selleks ajaks on mus tekkinud nägemus, mida ma teha tahan, millega edasi minna. Selleks ajaks on kogunenud ka mingi kogemuste pagas, nii et julgen uuest osast alustada.
Olen lahkunud, et järgmine põlvkond saaks tegutseda. Mõned minevikualade vahekorrad on head, mõned vastuolulised.
— Kas uus etapp tähendab täielikku selja pööramist eelmisele? Kas nüüd olete pintsli käest pannud?
— Vastupidi. Pintsel on uuesti aktiviseerunud. Olen jälle usinalt maalima hakanud. Kui sa oled midagi õppinud, siis ei saa sa seda ära unustada. Sain oma maaliõpingutega hea joonistamiskooli.
Kui läksin filmitööle, olin sellega aasta läbi hõivatud. See ei võimalda esineda pidevalt näitustel. Filmitöö võttis kogu aja. Kui töötasin mängufilmikunstnikuna, tuli kord aastas käia ekspeditsioonil. Aga ka siis püüdsin joonistada – maalisin portreed Heino Ellerist, Mart Saarest, Jaan Räätsast ja teistest heliloojatest.
Ka praegu tegelen nii filmi kui ka maalimisega, aga mitut asja ei saa korraga teha. Valklas on mul oma majas ateljee ja stuudio. Käsikirja kirjutan ateljees, monteerin stuudios, maalida tuleb samuti stuudios.
— Kuidas see filmikunsti tulek toimus? Kes sinna kutsus?
— Minu filmiminek sai selgeks diplomitöö tegemise ajal. Tegin diplomitööd, kui mu juurde tuli Tallinnfilmi stuudio tollane direktor Nikolai Danilovitš.
Diplomitööks tegin kaksikportree Vladimir Alumäest ja Hugo Lepnurmest. Mulle väga meeldis muusika. Olen sellest andest ilma jäetud, aga üritan väga mõista. Käisin usinalt kontsertidel. Küsisin siis Alumäelt ja Lepnurmelt, kas nad oleksid nõus mulle portree jaoks poseerima. Nad olid nõus. Poseerisid muidugi eraldi. Alumäe ütles, et tema kuidagi eriliselt poseerima ei hakka, lihtsalt mängis viiulit, harjutas. Ma siis joonistasin teda harjutamise ajal, tegin mõned fotod. Lepnurm oli sõbralikum, tema poseeris.
Tegin siis diplomitööd, mu juurde tuli Danilovitš koos ühe Lenfilmi kunstnikuga. Nad vaatasid mu töid. Lõpuks küsis, kas ma tahaks stuudiosse tööle tulla. Nii ma läksingi.
— See oli mängufilmi tegemise algusaeg. Mis teadmised tol ajal stuudios olid?
— Esimene mängufilm, millega kokku puutusin, oli „Juunikuu päevad”, kus olin Peeter Linzbachi assistent. Tema oli professionaal, õppinud Peterburi kunstiakadeemias, ta oli puutunud kokku filmitegemisega oma Prantsusmaa perioodil. Tema näitas mulle eskiise. Õpetas mulle, kuidas eri optikaga pilt peale jääb ja kuidas peab dekoratsiooni katma. Rääkis, kuidas ruume sisustada. Sellest, et kaadri esiplaanil peaksid olema iseloomulikud esemed. Esiplaan tuleb läbi mõelda, sest see lisab kaadrisse olulist infot. Peeter Linzbachi abil puutusin kokku filmikunstniku töö aabitsatõdedega.
— Ja ometi alustasite kunstnikutööd hoopis animatsiooniga. Kuidas see algas?
— Kui Elbert Tuganov hakkas tegema nukufilmi, kutsus ta mind kunstnikuks. See on huvitav elukutse, esialgu jõukohasem kui mängufilmikunstniku töö. Minu jaoks oli see täiesti uus ala. Tuganov oli animatsiooniga puutunud kokku enne sõda Berliinis, kuid ega temagi olnud teinud varem animatsiooni režissööri tööd. See oli start ühelt joonelt.
Käisime Lenfilmis ja Mosfilmis ametiga tutvumas. Vaatasime, kuidas käis seal töö paviljonides, butafooria- ja dekoratsioonide töökodades, et ametist aimu saada. Kui me oleks täiesti nullist alustanud, oleks see olnud avantüür.
Lisaks minule alustas animatsiooniga veel kolm inimest: Tuganov, Heino Pars ja Aimée Beekman operaatorina. Meil oli palju raskusi, kuna vajalik tehnika puudus. Mäletan, kuidas olime valmis ehitanud „Põhja konna” dekoratsioonid, aga tuli välja, et neid ei saa valgustada, kuna polnud õigeid valgusteid. Õnneks oli meeskond üksmeelne.
Mõnda aega ma tegin nukufilme, kuni Herbert Rappaport kutsus mind kujundama mängufilmi „Vihmas ja päikeses” dekoratsioone.
— Ikka on nii, et mõni lavastaja ja filmigrupp on lähedasem kui teine. Kes olid teie parimad kolleegid mängufilmide tegemise perioodil?
— Grigori Kromanoviga oli hea koos töötada. Jüri Müüriga ka. Hästi laabus töö Veljo Käsperiga ja operaator Harry Rehega. Olime umbes üheealised, tõrget ei tekkinud. Müüriga üks kord juhtus vastuolu. Tema tahtis juhtida. Olin kujundanud paviljonis „Põrgupõhja uue Vanapagana” rehetoa. Seinad olid butafoorsest ümarpalgist, nad ei olnud ehtsad. Millegipärast ei saanud sinna hästi valgust paika ja siis Jüri Müür käratas, et palgid tuleb üle lakkida, et kiiskaksid. Aga üldiselt sain ka Jüri Müüriga hästi läbi.
— Ajalooline kostüümidraama „Viimne reliikvia” on vist kõige võimsam töö, mis ühel eesti filmikunstnikul teha on olnud. Kas see on ka teile suurim ja olulisim?
— Ajaloolises filmis peab olema mingi tõde igal pool. Peab uskuma sellesse, mida sa teed. Ma ei olnud keskaja arhitektuuri tundja nagu Villem Raam või Teddy Böckler. Aga ma rääkisin nendega. Tegin kavandid, need kiideti heaks. Teddy Böckler tegi tehnilised joonistused, kivid, kaared. Nii tekkis autentne, tõene tunnetus.
Tähtis, et asjad oleks selgeks räägitud. Et režissöör, operaator ja kunstnik vaidleks asjad läbi. Milline värv, milline toon. Ma tegin seda, mida minult telliti. Ise arvan, et filmide dekoratsioonide kujundamises ma päris kõrgtaset teinud ei ole. Sellist, kus dekoratsioonidest välja kasvanud kujundid täidavad olulisi funktsioone. Nägin telerist hiljaaegu üht õudusfilmi, kus vangikong oli tõeliselt ahistav ruum.
— Aga kuidas see joonisfilmi tegemine käis?
— 1960-ndate lõpus ja 1970-ndate alguses kujunes uus animafilm. Disney laad jäi tagaplaanile. Lühikesed süžeed, sotsiaalsed probleemid. Neid nägi Zagrebi festivalil. Poolakad tegid animatsiooni uut moodi. Nad käisid Tallinnas, see mõjutas.
Tallinnfilmi juhtkond oli sellest teadlik. Nad olid avatud. Kui läksin stuudio juhtkonnale rääkima, et tahan teha teistmoodi joonisfilmi, sobis see neile. Mul oli oma nägemus, tahtsin kaasata uusi professionaale. Kunstnikena tegid animafilmides kaasa Jüri Arrak, Leonhard Lapin, Aili Vint.
Minu viimaseks tööks mängufilmikunstnikuna oli „Valge laev”. See tegi otsuse hoopis joonisfilmiga tegelema hakata kergeks. Pärast „Viimset reliikviat” oleks muutuste peale minek olnud vale. Nüüd tundsin kergendust, et saan muud teha.
— Kuidas läks moodsam joonisfilm läbi ametnike kadalipust? Kuidas Moskva filmiametnikud seda seedisid?
— Moskvas olid haritud targad inimesed. Oli kriitikat puhtalt kunstilisest aspektist. Üldiselt seda koostööd kiidan, kuigi „Põrgu” pandi kahel korral seisma. Kustuti vaibale, ma põhjendasin ära. Telefonid Tallinna ja Moskva vahel töötasid kogu aeg. Tundub, et kohalikud kartsid sootuks rohkem.
— Kuidas oli välismaasõitudega? Kas festivalidel käis ainult film koos Moskva ametnikuga?
— Oli sedagi. Helistati tagantjärele ja õnnitleti, et võitsin auhinna. Mõnikord sain sõita, mõnikord tuli neli aastat varumängijate pingil istuda.
Suhteliselt palju sain käia festivalidel. Olen olnud Tampere, Krakówi ja Annecy festivali žüriis.
— Animatsioonist on kirjutatud viimasel ajal raamatuid ja muidu lugusid. Sealt paistab välja vimm praeguste Joonisfilmi tegijate ja Rein Raamatu vahel. Miks on see nii?
— Eks nad võivad ju mind eitada. See on loomulik, ma ei ela seda üle. Kui ma Joonisfilmi asutasin, tahtsin, et stuudio saaks üle maailma tuntuks. Tahtsin, et stuudio sees oleks konkurents. Et oleks inimesi, kel on potentsiaali visuaalse nägemise ja eneseväljenduse alal, kes suudavad teha mõtestatud animatsiooni. Nii sattusid stuudiosse Avo Paistik, Priit Pärn, Heiki Ernits ja Janno Põldma.
Eks ma ikka jälgin, mis animatsioonimaailmas toimub. Mul on hea meel, et meie joonisfilmi on hakatud mujal rohkem märkama.
— Kes praegustest noortest tegijatest teie tähelepanu on pälvinud?
— Mait Laas. Tal on huvitav mõtlemine.
— Kuidas sai Laas hakkama filmiga „Ajameistrid”, mis portreteerib teilegi tuttavaid Tuganovit ja Parsi? Kas tundsite nad ära?
— Dokfilmis peab olema näha, et inimene on terve maailm. Seal filmis on kõik paigas.
Kes ta on?
Rein Raamat
Kunstnik, animaator,
dokumentalist
Sündinud 20. märtsil 1931 Türil
Haridus/töö
•• Lõpetas 1957 kunstiinstituudi maali erialal
•• Töötas 1957–1971 Tallinnfilmis kunstnikuna
•• Asutas 1971 Tallinnfilmi juurde joonisfilmistuudio
•• Asutas filmistuudiod B-Stuudio ja Raamat-Film
Animaator
On lavastanud animafilmid
•• „Veekandja” 1972,
•• „Vari ja tee” 1972,
•• „Lend” 1973,
•• „Värvilind” 1974,
•• „Kilplased” 1974,
•• „Rüblik” 1975,
•• „Kütt” 1976,
•• „Antennid jääs” 1977,
•• „Põld” 1978,
•• „Kas on ikka rasvane?” 1978
•• , „Suur Tõll” 1980,
•• „Põrgu” 1983,
•• „Kerjus” 1985,
•• „Linn” 1988
Filmikunstnik
On olnud kunstnik filmidele
•• „Peetrikese unenägu” 1958
•• „Põhjakonn” 1959,
•• „Metsamuinasjutt” 1960,
•• „Vihmas ja päikeses” 1960
•• „Laulu sõber”1960,
•• „Õhtust hommikuni” 1962,
•• „Ühe katuse all” 1963,
•• „Roosa kübar” 1963,
•• „Põrgupõhja uus Vanapagan” 1964,
•• „Mäeküla piimamees” 1965,
•• „Kirjad Sõgedate külast” 1966
•• „Viini postmark” 1968,
•• „Viimne reliikvia” 1969,
•• „Valge laev” 1971
Auhindu
Auhinnatud filmide eest
•• „Põrgu” (Annecy festivalil žürii eriauhind ja FIPRESCI auhind)
•• „Põld” (võistles Cannes’i lühifilmide programmis),
•• „Suur Tõll” (sai teise auhinna Ottawa festivalil),
•• „Lend” (pälvis Zagrebi festivalil žürii eriauhinna)
