Reisile minevikku - võimatu võimalikkus

Mõte ajas rändamisest tundub esmapilgul küll meeletuna ja rohkem ulmekirjanduse valdkonda kuuluvana. Ja ulmekirjanikud ongi seda teemat järjekindlalt ekspluateerinud, lastes oma kangelastel ajas nii tulevikku kui ka minevikku rännata ning nautides nende kohanematusest põhjustatud sekeldusi.

Vändatud on lugematul arvul filme, kus peategelane astub mingisse klaasist kasti, vajutab nupule ja - shahh - ongi keskajas! Pärast kõiki neid "ajamasinate" käsitlusi on muidugi üpris lootusetu väita, et tegelikult on ajas rändamine tõsine teaduslik probleem. Ja mis kõige hullem: see on teoreetiliselt võimalik!

Ajarändurite mõttemängud

Kohe varsti pärast Einsteini relatiivsusteooria avaldamist 1905. a mõisteti, et relatiivsusteooria võrrandites peitub teoreetiline võimalus ajas rändamiseks. Kuid see oli tõepoolest vaid teoreetiline ja miski ei viidanud sellele, et asi ka praktikas võimalik oleks.

Ometi on tulevikku rändamine ka praegusel tehnoloogia tasemel täiesti võimalik. Kuid need mõned sekundid, mille võrra kosmonaudid oma lendudel "noorenevad", jäävad märkamatuks. Teine oleks olukord siis, kui inimkond oleks suuteline mõne oma jüngri kiirendama peaaegu valguse kiiruse lähedase kiiruseni ja pärast mõningast lendu ta jällegi tagasi tooma. Tõenäoliselt võiks see naasnu küll väita, et ta on jõudnud tulevikku, sest tema kell oleks lennu ajal palju kordi aeglasem kui kõik maapealsed kellad. Kuid rääkides praegu ajas rändamisest ei mõtle me õigupoolest mitte sellist rändamist.

Järjekordne entusiasmipuhang ajas rändamise ümber tekkis aastal 1916, kui teoreetiliselt ennustati mustade aukude olemasolu. Teatavasti on must auk saanud oma nime seetõttu, et tänu ülitugevale gravitatsioonile musta augu ümbruses ei pääse temast midagi välja, isegi valgust mitte.

Kogu aegruum musta augu ümbruses on kõverdunud, moodustades omapärase tunneli. Esialgu levis arusaam, et sõites kosmoselaevaga läbi selle tunneli ongi võimalik ajas rännata. Kahjuks näitas aga juba Einstein ise, et selline reis saaks toimuda vaid valguse kiirusest suurema kiirusega ja on seega võimatu.

Musta augu tunneli trikid

Suhteline vaikus ajas rändamise ümber kestis 80. aastate keskpaigani, kui Kip Thorne ja tema kolleegid California Tehnoloogiainstituudist USA-st avaldasid oma uuringute tulemused. Nimelt selgus, et senise ühe musta augu tüübi asemel eksisteerib tervelt neli erinevat tüüpi musti auke ja vaid üks neist nõuab tunneli läbimiseks valgusest suuremat kiirust.

Seega oleks justkui ajas rändamine jällegi praktiliselt võimalik. Pole vist sugugi imelik, et nende teadlaste artikkel ajakirja Physical Review Letters 1988. a 26. septembri numbris põhjustas tõelise sensatsiooni.

Mida oleks vaja teha, et ajas rännata? Kõigepealt muidugi tuleb ehitada kosmoselaev, mis oleks võimeline mitmeid tuhandeid aastaid lendama valguse kiiruse lähedase kiirusega.

Seejärel tuleks leida sobiv must auk ja siseneda tema tunnelisse. Kui nüüd tunneli üks ots liiguks valguse kiiruse lähedase kiirusega ja teine ots oleks samal ajal paigal, siis tunneli kiirema otsa juures käiks kell aeglasemalt ja seega tekiks tunneli otste vahel ajaline erinevus. Kui te nüüd sisenete oma kosmoselaevaga tunneli paigalolevasse sissekäiku, siis välja jõuate minevikus ja vastupidi.

Igatahes täiesti reaalne ja teoreetiliselt võimalik ajamasin! On muidugi küsitav, kas selline ajaränne ka praktiliselt toimuda võiks, kuid me ei saa seda ka eitada. Seoses sellega tekib aga kohe küsimusi.

Kui kaua kestab tulevik?

Esimene küsimus puudutab inimkonna eksistentsi pikkust. Kaua veel inimkond üldse kestab? Võib loomulikult loota, et inimkond säilib veel miljoneid aastaid, vahetevahel ehk vahetades planeete ja isegi päikesesüsteeme, kuid igatahes ei saa ka inimkond eksisteerida kauem kui kogu universum.

Universumi tuleviku kohta on viimasel ajal üsna palju kirjutatud, kuid seni pole jõutud üksmeelele. Asi on selles, et universumi eluea määrab temas sisalduva aine mass. Praegusel momendil universum paisub, Galaktikad kaugenevad üksteisest pööratu kiirusega. Kuid Galaktikate vahel toimib ju ka gravitatsioonijõud, mis tulevikus võiks selle paisumise peatada ning universum hakkaks siis hoopiski kokku tõmbuma.

Kõik sõltub gravitatsioonijõu suurusest. Kui jõud on väike, siis universum paisub lõpmatult ja tal ei näigi lõppu olevat. Teine äärmus oleks see, et gravitatsioonijõud oleks tõepoolest piisav, et põhjustada universumi kollapsi. Kuid gravitatsioonijõu suurus sõltub otseselt massist.

Praeguseks momendiks on astronoomid leidnud vaid umbes 10% universumi kollapsiks vajalikust ainehulgast. See muidugi ei tähenda, et ka ülejäänud 90% ei avastata. Räägitakse ju praegugi üsna agaralt nii-öelda varjatud ainest, mida seni pole küll nähtud, kuid mis mitmel moel ennast avaldab.

Järeltulijad vaatavad meie peale

Praegu võime siiski julgelt eeldada, et universum paisub ja kestab lõpmatult. Mida see siis tähendaks? Meil oleks ehk alust loota, et meie järglased kauges tulevikus on suutelised lahendama tehnoloogilised probleemid seoses ajas rändamise korraldamisega. Neil on selleks ju peaaegu lõpmatult palju aega! Aga lõpmatult pika ajaga võib ka ahv valmis trükkida Eesti Entsüklopeedia.

Ja kui nad nüüd selle "ajamasinaga" ühele poole on saanud, siis ei takista neid miski seda ka proovimast ja lõpuks ehk ka minevikku (see tähendab meie aega) jõudmast.

Seega on ülimalt tõenäoline, et mõni neist ka meie seas juba praegu ringi võiks kõndida. Lihtsalt niisama, vaadates meid samasuguse huviga nagu meie vaataksime dinosauruseid. Maale peaksid need meie järglased tulevikust jõudma kindlasti mingi kosmoselaevaga, sest nad tulevad ju kusagilt musta augu juurest ja see pole kindlasti mitte liiga lähedal.

äkki on just nende kosmoselaeval taldriku kuju? Samas on neil ka üsna suur valikuvõimalus ja mis peaks neid just meie aega tõmbama? Võib-olla eelistavad nad hoopiski Vene-Türgi sõda või Egiptuse vaaraode aega? Aga mine sa tea!

Vanaema söömise saladus

Seoses minevikku rändamisega tuleb meeles pidada aga veel üht asja. Nimelt kui kasutatakse musta augu pöörlevat tunnelit, siis määrab aja, kuhu oleks võimalik rännata, selle tunneli pöörlema paneku aeg. Ei saa ju rännata aega, kus tunnel veel ei pöörelnudki!

Kui universumis ei leidugi pöörlevate tunnelitega musti auke, siis on üsnagi vähetõenäoline, et me lähemas tulevikus mõnda ajarändurit kohtame. Kuid sama tõenäosusega võiksime väita, et selliseid pöörlevaid tunneleid leidub ja veel mitme erineva pöörlemise alghetkega.

Minevikku rändamine tekitab aga kohe ka muid probleeme, milledest tähtsam on niinimetatud vanaema paradoks. Oletame, et te oleksite suuteline minevikku rändama ja seal näiteks tapate oma veel laps oleva vanaema. Sel juhul jääks sündimata teie isa ja seega ka teie ise. Kuid kes te sel juhul ise oleksite?

Et sellest paradoksist kuidagi üle saada, pakkus Hugh Everett välja nn mitme maailma kvantmehaanilise mudeli. Selle mudeli kohaselt eksisteerib lõpmatu hulk maailmu ja see, kus te suvatsete oma vanaema tappa, ei ole sugugi see, kust te ise pärit olete. Olgugi, et Everetti mudel kõrvaldab mitmed ajarändega seotud paradoksid, pole ka selle mudeli enda tõepärasuse kohta mingit tõendit.

Kadunud põlvkonna reisid

Kõige imelikum ajas rändamise juures tundub olevat just inimlikust loomusest tulenevate arusaamade kõrvaleheitmine. On ju üsna tõenäoline, et kõik, kes tulevikus hakkaksid rändama minevikku, kaotaksid samas ka igasuguse sideme oma maailmaga.

Peale selle ei ole ka praeguste arusaamade juures kuidagi võimalik teostada ühe inimpõlve jooksul reisi Maalt lähima musta auguni ja veel tagasi. See tähendab muuseas ka seda, et reisi algataja ei näekski reisi tulemusi. Aga loomulikult ei oska me kuidagi öelda, milline on tuleviku inimene, millised on tema arusaamad ja taotlused. Millegipärast on mul aga tunne, et kui ka tehnoloogiliselt oleks tulevikus peaaegu kõik võimalik, ei muutu inimene siiski kuigi palju. Aga sellele üksi ei või ka lootusi rajada.

Mida siis öelda kokkuvõtteks? Jah, teoreetiliselt on ajas rändamine võimalik. Kuid selle teoreetilise võimaluse praktiline elluviimine on praegusel teadmiste tasemel üsna lootusetu ettevõtmine. Ja kui ka tulevikus suudetakse lahendada paljud tehnoloogilised probleemid seoses vastavate kosmoselaevade ehitamisega, siis alati jääb veel ületada lihtsast füüsikast tulenevad tõkked nagu valguse kiirus ja mustade aukude suhteline kaugus.

Ometi ei või me täielikult välistada võimalust, et meie järglaste seas leidub küllalt hullumeelseid teadushimulisi noori, kes oleksid tõepoolest võimelised niisuguse lootusetu ajareisi ette võtma. Vähemalt on sellise heleroosa mõttega hea seda artiklit lõpetada.

JüRI KRUSTOK