Reisiraamatuga igasse ilmakaarde
Noh, kas on siis nüüd selle aasta reisid tehtud? Kus sa sellega, küllap nii mõnelgi veel plaanis – väidetavalt ära pimedast kodust, külla soojale võõrale. Ent vihmade vihisedes väljas, tuulte tuhisedes toa taga pole paha reisida ka oma imetugitoolis. Lüües lahti mõne tõeliselt reipa reisiraamatu ja kandes end selle abil paikadesse, mida ehk kunagi külastada ei jaksa, millest mõnest aga sellise maigu suhu saad, et enesele kaugemaks eesmärgiks sead.
REISIRAAMAT MITMEL MOEL. Kirjastuse Varrak pakutav reisiraamatute sari tõestab sädelevalt, et reisiraamatu võib kirjutada õige mitmel moel. Võib kirjutada nõnda, et raamatukogust ei lahkugi, või kui, siis ehk alles lõpus, lihtsalt lusti pärast. Nii nagu on teinud inglane Giles Milton oma “Võidujooksus Vürtsisaartele”. Siit vaatab vastu poolesaja aastane reegliteta võitlus kunagi ravimiteks peetud vürtside eest. Võitlus, mis nüüd, neli sajandit hiljem, heiastub veel vaid Inglise-Hollandi jalgpalliheitluste huliganismis. Ja jõuab omadega New Yorki Maailma Kaubanduskeskuse platsile välja.
Võib kirjutada nõnda, et tekitada ise sündmusi või isegi nende lahendusi, sekkuda ise lo-kaalajaloo kulgu. Nagu on teinud inglased Tim Severin oma “Moby Dicki otsingutes” ja Edward Marriott “Kadunud hõi-mus”. Kuid sel moel võib reisi-eelset eeltööd tehes oma eelkäijate kirjutisi õige valesti tõlgendada, nende toel mitte ainult ise ohtu sattuda, vaid ohustada oma kangelaste elu ja olu. Nii nagu Marriottiga juhtuski.
Reisiraamatu võib muidugi kirjutada ka klassikalisel moel: võtta kätte üks vana tuntud marsruut, näiteks Marco Polo oma, ja teha see uuesti läbi. Nii nagu William Dalrymple “Xanadus otsimisretkes”.
Võib sõita läbi pool Euraasiat, otsides mineviku jälgi, nii nagu taanlane Carsten Jensen raamatus “Ma nägin mineviku al-
gust”. Ja võib minna ühte paika, näiteks Dehlisse, ning süüvida seal olnusse ja olevasse. Nagu William Dalrymple “DÏinnide linnas”.
PAJATADA REISILUGU. Milline viis ka ei valitaks, hea reisiraamatu eelduseks on lugude pajatamine. Dalrymple’i taoline erudiit, kes tunneb end kodus idamaa keeltes ja ajaloos, pole India paikadega seotud mitte niivõrd oma vana hea Inglismaa ajaloo kaudu, kui meelt mõlgutava maailmakodanikuna.
Tema raamatud teeb võluvaks teravmeelsus, millega autor laveerib muidu ehk ühe inglase jaoks liigagi valusate teemakaride vahel. Isegi kui kahelda, kas Dalrymple’i teoste lugemisest on näiteks enne Pakistani-reisi kasu, ei saa kahelda ühes – see mees oskab olla aktuaalne, nüüdisaegne, seda vägisi püüdlemata.
Kui taanlane Jensen kirjutab punakhmeeridest, elu keerdkäikudest, mis viisid Indo-Hiina selle suhteliselt hiljutise tragöödiani, siis vaatab ta asja siiski kuidagi kõrvalt. Inglane Dalrymple on oma reisimaades sees, nii sees, et tekib kahtlus, justkui oleks ta oma mõni aasta tagasi avaldatud raamatutes näiteks ka 11. septembrit ette näinud.
KULTUURIPÕRKUMISTE KOLIN. Eelkõige on kultuuripõrked see nähtus, mida Varraku tõlgitud reisumeestest inglased meile näha annavad ja igaüks omal moel lahti kirjutavad. Seda on üsna oluline teada, meie võib-olla end liigagi kiirelt lahtikerivas maailmas.
Meile kinnitatakse väsimatult, et turismist on saanud maailma suurim tööstusharu. Tahetakse selgeks teha, et Eesti üks lootusi on turism. Ehkki me ei tea, mida imet küll üks üleharitud keskkonnast pärit reisu-
friik võiks leida mõnest Eesti kolkast, ei oska me ikkagi oma pärapõrgute tulevikku reisimiseta ette näha.
Selleski osas võivad meid õpetada inglaslikud reisiraamatud. Me ei talu oma ajalugu. Sellest annab tunnistust Eesti kohta avaldatud turismikirjandus, aga ka meie globetrotterite ühemõõtmeline produktsioon, mida kohaliku reisikirjanduse pähe pakutakse.
VÕIMU VÕTTEV RAHVAS. Theodore Zeldin kirjutab võluvas
“Inimsuhete ajaloos”, kuidas turistid maailmas võimu võtavad: “Rändurid on alati olnud isemoodi rahvas, kelle jaoks pole riigipiire, ja neist ongi kujunemas maailma suurim rahvas, sest reisimine ei ole varsti enam pelgalt meelelahutus, vaid isiksuse oluline koostisosa.” Talle võib vaid lisada, et turism pole mitte ainult pelgalt isiksuse koostisosa, vaid ka relv. Turistide kaudu saab hukutada terveid riike, miks mitte tsivilisatsioonegi.
Reisimisega kaasneb paratamatult ka enda suhtestamine – sellesama reisi või nendesamade paikadega, kus reisitakse. Üks suhtestamise teid on reisikirjade kirjutamine ja filmide väntamine. Ja miks mitte ka reisilaulude loomine ja reisimaalide maalimine.
Eesti on ses osas kummaline – reisime üha rohkem, ent üha vähem satub pihku meie endi reisimeeste kirjutisi – kui mitte arvestada neid ajalehekülgi, kus reisijutt mahub paremal juhul vaid pelgaks koorukeseks.
Reisimine pole kerge töö, paned sa siis selle peale midagi kirja, või ei pane. Või siiski. “Otsisin terava pliiatsi, avasin tühja lehe ja hakkasin kirjutama,” lõpetab Dalrymple oma Marco Polo raamatu. Isegi kui Valge Vaal leidmata jääb, nii nagu juhtus Severiniga, saab selle ju ometi kirja panna.
