Režissöör David Moll närib väikekodanlaste kallal

Sõpruses jooksev põnevikuks nimetatud “Lemming” pole tüüpiline zˇanrifilm.

Lemming on Skandinaavias elutsevate näriliste liik, kellel rezˇissöör Dominik Moll laseb samanimelises filmis närida ehk ootamatultki sügavale.

“Lemming” on määratletud põnevikuna (nagu ka Molli esimene suurem film “Harry aitab sind”), kuid päris klassikaliseks zˇanrifilmiks seda pidada ei saa.

Filmi keskmes on prantsuse kõrgema keskklassi äärelinnas elav korralik abielupaar. Alain (Laurent Lucas) töötab kõrgtehnoloogiliste kodumasinate insenerina, kelle viimane leiutis on lendav veebikaamera, mis on kodus kõige kontrolli all hoidmiseks nii-nii vajalik. Tema naine Bénédicte (Charlotte Gainsbourg) on aga kodune. Kuna noor abielupaar on äsja kolinud uude majja, on vaatamata abivalmitele kodumasinatele kodus tööd kuhjaga.

Moll annab vaatajale lähenemisnurga kätte, kui filmi keskseim tegelane Alain teatab, et kuigi seni oli nende elu loogiline ja rahulik, on kummalised asjad toimuma hakanud. Päris esimeseks võtmeks võibki pidada jaburat lendavat veebikaamerat, mis annab märku, et süsteemis on kiiks sees.

Kummalisus algab, kui noorpaari juurde tuleb oma naise Alice’iga (Charlotte Rampling) õhtusöögile mehe karismaatiline naistemehest ülemus Richard Pollock (André Dussollier). Üritus, mis pidi esialgu endast kujutama viisakat ja veidi kohmetut vestlust klaasikese punase veini taga, muutub ootamatult otsekoheseks ja ebamugavaks. Järgmiseks leiab noorpaar oma kraanikausi torustikust eksootilise lemmingu ja kummalisi teid pidi hakkavadki sündmused kokku jooksma. Siinkohal tuleb põnevuse säilitamiseks sisu ümberjutustamine lõpetada.

Tooni annavad hitchcockilik pinevus, lynchilik reaalsuse väänamine ja nurgeline seksuaalsus. Filmiajalooliste femme fatale’idena mõjuvad ka Molli naistegelaskujud, kes muutuvad n-ö passiivsetest naistest saatuslikeks.

Torgib valget meest

Kuigi kohati tundub, et Moll on sattunud liialt enesenautlemise ja postmodernistlike vihjete miksimise radadele, siis tegelikult on tal õnnestunud žanrifilmi katte all heita pilk peremudelitele ja suhetele. Eriti tugevalt torgib ta n-ö väikese valge mehe hirme, mis on seotud seksuaalsusega. Poolenisti sürreaalsete käikude kaudu seab ta Alaini vastamisi küsimustega, mis penetreerib tema kodumasinate poolt kaitstud kesta otse ürgtungideni. Kodumasinaid on Moll rakendanud osavalt äreva õhkkonna tekitajatena, kasutades selleks nende monotoonseid helisid. Sama töö teeb vargsi hiiliv kaamera.

“Lemming” ei ole nii kõigutav kui Michael Haneke “Varjatud” (teatud paralleele võib nende kahe filmi vahele tõmmata ainuüksi juba zˇanri tõttu) ning tema lynchilikkus pole nii peenekoeline kui Lynchil endal. Kui aga asuda filmi vaatama puhta lehena, saab siit kätte nii meelelahutusliku põnevusdoosi kui ka teadmise, kuivõrd haavatav on inimeste igapäevaelu n-ö lemmingute sissetungi korral.