Teater on kaduv kunst. Kui näitleja sureb, siis on ka tema kunst surnud. Veel hullem on teatri rekvisiitoril – tema kunst on kogu aeg surnud. „Rekvisiitori tähetund” on mõjuv katse seda kunsti üldistavas plaanis elustada, säilitada, õilistada. Streuli Rekvisiitor on universaalne tüüp, tal puudub isiklik omapära – täpsemalt, see avaldub ainult pühendumuses oma elukutsele (mis saab talle lõppkokkuvõttes kahjuks saatuslikuks). Peaaegu puudub ka rahvuslik omapära, kuigi mulle tundub, et Eesti näitlejad on Saksa ametivendadest siiski tagasihoidlikumad ja säärase aplusega toidurekvisiitide pärast ei kakle.
Edasi lugemiseks logi sisse, telli digipakett või osta päevapiletartikkel
3 € Osta päevapilet
Tutvu maksevõimalustega >>