Salamisi kardame, mis juhtub siis, kui mägedesse jõuame. Meie esimene sihtmärk on Mont-Saint-Michel.

Päike juba loojub ja hallid vihmapilved katavad taevalaotust, kui me läheneme Mont Tombe’i saarele. Saint Micheli mungaklooster on eelkõige tuntud erilise asukoha poolest. Tõusu ajal ümbritseb seda hall meri, samas kui mõõna ajal on vesi kadunud ja niikaugele, kui silm ulatub, on liivaluited ja kuiv maa. Vaid paar üksikut hädist veeloiku ja rannaliivale jäänud muster kinnitavad fakti, et tegemist on saarega.

Saint Michel pole ainult mäe otsas kõrguv klooster – see on terve linn. Grand Rue nimelist peatänavat ääristavad väikesed poekesed ja restoranid. Kitsa ussina, mida kunagi kasutasid palverändurid, kerkib see aina kõrgemale, kuni viimaks seisamegi kloostri võimsate väravate ees. Kõrged müürid kaitsevad kloostri aardeid ja saladusi. Või õigemini kaitsesid, sest tänapäeval on klooster kõigile avatud. Suure hoonega tutvumiseks kulub palju aega. Alustame ülevalt terassilt, kust avanevad ilusad vaated “merele”, ja lõpetame sügaval maa all keldris, mis kunagi täitis ka vangla otstarvet.

Losside otsingul

Kui Mont-Saint-Michel silmapiiri taha kaob, keerame rattad sisemaa poole ning läheme uudistama Loire’i oru losse. Algul kardame, et pärast Mont-Saint-Micheli nägemist ei suuda ükski teine vaatamisväärsus meis enam selliseid ülevaid emotsioone tekitada, kuid kartus osutub asjatuks. Pärast paaripäevast vuramist läbi Bretagne’i saab selgeks, et meie reis Prantsusmaal ei ole tavaline.

Te arvate võib-olla, et oleme laisad, sest siia saabudes ei olnud meil õiget aimu, mida täpselt vaadata või teha. Me lihtsalt ostsime esimesest raamatupoest Prantsusmaa reisijuhi, tõusime hommikuti üles ning arutasime mõnes kohalikus väikelinnas kohvitassi taga päevaplaani läbi. Ja see plaan ei olnud kunagi kindel.

Sõites mööda kitsaid kõrvalteid, kus iga kilomeetri järel on vähemalt üks ringtee, karjatab ema tagaistmelt aega-ajalt: “Seis! Ma nägin midagi paremal. Mingi torn vist.” Ning nii ma keerangi auto teelt kõrvale, et külastada tundmatut chateau’d (loss või viinamarjaistandus). Loomulikult ei suuda me pärast paari päeva enam ühel ja teisel lossil vahet teha ja sõna chateau ajab lihtsalt südame pahaks. Kuid ometi leiame säravaid pärleid, mis kauaks meelde jäävad.

Nt otsides Lascaux’ koopaid, satume imelisse väikelinna Beynaci, mis meie imestuseks pole isegi kaardil. Viigipuud katavad majade katuseid, tänavalaternad kõlguvad tuule käes ja kohalik pottsepp näitab meile oma kunsti.

Kümme kilomeetrit pärast Beynaci läheme otsima üht väikest kirikut mägedes, millest oleme lugenud kui iidsest ja ebatavalise arhitektuuriga mälestisest. Kirik asub peateest päris kaugel ja pole mingi ime, et seal ei ole ühtegi turisti. Aga millised vaated ümbrusele ja milline salapärane ehitis – kaks suurt kella tornis ja surnuaed! Issand, ma ei mäleta isegi selle kiriku nime. Aga kas see ongi tähtis?

Kuulsad Lascaux’ koopad. Õige nimi on tegelikult Lascaux II, sest originaalkoobas on suletud ja seepärast tehti koopia. Ma ei ole suur kunstisõber, kuid see koobas on midagi erilist. Esiteks on need kaljujoonised nii vanad, teiseks on need nii suured. Ja kui palju müstikat kogu see koobas varjab! Miks see maaliti? Paljude inimeste kätetöö see on? Minu jaoks on kõige huvitavam see, et inimesed elasid tol ajal väga algeliselt, kuid ometi oskasid nad segada värve, mis on veel praegugi säilinud, nad oskasid kasutada koopa seinte kuju, et anda joonistustele kolm mõõdet, nad oskasid jutustada oma lugu.

Suundume Prantsuse Alpide poole. Tagumikud autosõidust kanged, otsustame vahelduseks midagi tervislikku teha ja ronima minna. Puy de Dome (1465 m) jääb meile Clermonti linna sõites tee peale ette. Jääb vaid üle see vallutada. 1465 meetrit on meie jaoks väga kõrge. Tolmune rada on tippu pürgivaid inimesi täis ja mind teeb rõõmsaks, et jõuan vähemalt emast ette. Vaated ei ole hingematvad, tähtsam on saavutus ise. Ning kes siis viitsib alla ronida. Palju parem on alla lennata – 70 euro eest viib aeroplaan sind mäe tipust, millele ronimiseks kulus poolteist tundi, alla vaid 20 minutiga.

Turg võtab oimetuks

Reisi lõpp on lähedal ning olen väga rõõmus, et kõige magusamad palad – Prantsuse Alpid ja Mont Blanc (4810 m) – viimaseks jäävad. Kuid enne põikame läbi Annecy linnast, mis asub samanimelise järve kaldal, ümbritsetuna lumemütsidega mägedest. Meil veab, et satume sinna just turupäeval. Prantslastele on toit väga tähtis.

Linna kanalite ümbrus on täis kirevaid lette, mis tahavad silmanägemise ära võtta. Lauad on lookas kohaliku veini, kala, eri suurusega saiapätside, rippuvate vorstide, kuivatatud puuviljade, pähklikotikeste, vürtside ja küüslaugu, koogikeste, crêpe’ide (õhukesed pannkoogid sˇokolaadi või suhkruga) ja oliivide all. Ja juustud! Lõpmata palju sorte või, nagu prantslased ise ütlevad, iga päeva jaoks eri juust. Meid teeb tõeliselt kadedaks, et prantslased selle kõige juures nii peenikesed on.

Ma armastan mägesid. Minu unistus oleks loomulikult koos grupiga, “kassid” jalas ja seljakott seljas, otse Blanci otsa ronida. Seekord pean siiski piirduma Mont Blanci imetlemisega kõrval asuvast tipust, mille nimi on Aiguille du Midi (3842 m). Ja kui päris aus olla, siis ega ma ka sinna otsa roni, vaid istun mugavasse kaabelautosse, mis viib meid läbi pilvede maailma tippu.

Ma ei suuda Mont Blanci kohta midagi muud öelda, kui et see on meie reisi tipp, seda igas mõttes. Ei ole vaja mainida, et vaated on hingematvad ja mäed võimsad. Kuigi oleme autost kaasa haaranud viimsegi sooja riideeseme, kannavad teised turistid märksa paremat varustust: sulejopesid ja suusapükse. Kuid õnneks on päike kõrgel ootamatult palav.

Aga tipp pole ainus vaatamisväärsus. Juba kaabelautoga sõit on paras kogemus. Üleval oleme pealpool pilvi. Siis laskume läbi valge massi ning seejärel naudime vaateid madalamatele mägedele, all olevale liustikule ning üles rügavatele matkajatele. Enne kui aru saame, oleme jälle maa peal, kust Mont Blanc tundub nii kauge ja ihaldusväärne.

Alpides pole Mont Blanc ainus pilgupüüdja. Kogu tee Albertville’ist Grenoble’isse on äärmiselt nauditav. Lagedad mäed saadavad meid terve reisi jooksul. Sõidame viis minutit ja peame jälle kinni, et nautida vaateid, värsket õhku ja lugeda asfaldile kirjutatud Tour de France’i ratturite nimesid. Grenoble’isse jõudes tunneme suurt tühjust.