René Vilbre oli siin
— Mis viisil sa tulid selle peale, et teha filmiks Sass Henno “Mina olin siin”?
— Lugu algas 2005. aasta alul, kui olin Sassi raamatu läbi lugenud. Juba lugemise ajal hakkas pilt peas ilusasti jooksma ja andis märku, et nende kaante vahel on film peidus. Esimese hooga mõtlesin no budget’i filmile. Kui aga kõnelesin asjast mõnele filmiprodutsendile, oli nende huvi kohe suurem. Esimest korda elus ei pidanud ma ideed kellelegi jõuga pähe määrima, vaid mitu produtsenti olid korraga loost huvitatud. Lõpuks lõime käed ETV ja Riina Sildosega, kes ütles, et täispikk ja mitte mingit no budget’it! Nii jäigi.
— Ilmar Raag on see inimene, kes aitas romaanist stsenaariumi välja tahuda. Kuidas nägi välja teie koostöö?
— Ilmar oli õnneks nõus stsenaariumi kirjutama ja nii hakkasimegi tööle. Riina suundus kaasrahastajate otsingule ja saabus lõpuks Soomest tagasi Aleksi Bardyga, kes peale produtsenditöö valdamise osutus ka suurepäraseks scrpit doktor’iks. Tema nõuanded aitasid meid Ilmariga tugevalt edasi. Eriti selles suhtes, mis puudutas loo struktuuri ja dramaturgilist ülesehitust. Stsenaariumi seitsmes variant oli selline, millega sai juba tasapisi sügavamalt tööle hakata. Üheksas oli vist viimane, millega läksime võttesse.
— Kui stsenaarium on töös, siis peaks olema järgmine samm vist näitlejate valik?
— Kuna raamatu tegelased on kõik vanuses 13–25 aastat, otsustasin alul, et üsna mitu olulist rolli saavad endale amatöörid. Konkursile laekus üle 600 sooviavalduse. Neid kolm päeva läbi kammides sain aru, et seda, mida ma otsin, siit ei leia. Ehtsaid tänavaplikasid, pätte, kraadesid siin ei ole. Kõik on kenad, intelligentsed, lugenud noored. Mind pani pisut imestama, kui 20-aastased tahtsid hirmsasti 13-aastast Hannat mängida, endal elukogemus silmis säramas. Lõpuks jäigi 600-st sõelale ainult mõni. Hanna osa sai endale tollal 13-aastane Doris Tislar, kes sai rolliga ka suurepäraselt hakkama. Peaosalisi ei olnud endiselt. Tagasi proffide manu. Ka Eesti näitlejad on loomult ja väljanägemiselt suurelt osalt peene kondi ja sireda silmavaatega. Jõulisi, madalalaubalisi, jõhkraid tüüpe on imevähe (tegelikult üldse mitte) ja mul oli vaja just selliseid.
— Tambet Tuisk teeb vist filmi ühe kõige rohkem muljet avaldava osa, tõeliselt vastiku tüübi Olari oma, kuid peale selle on tal filmis sõna otseses mõttes silmapaistev füüsis. Kuidas te jõudsite säärase rollilahenduseni?
— Hea sõber Tambet Tuisk aitas mul mõelda, kes Eesti näitlejatest võiks teha filmi kõige ilgemat tüüpi Olarit. Saime kokku üsna pika nimekirja. Arutelu käigus vaatasin Tambetit ja mõtlesin, et mida k....., mis oleks, kui “Tamps” ise prooviks. Raamatus on kirjas, et Olaril puuduvad kaks esimest hammast. Tegin ettevaatlikult juttu, et noh, opereerime kaks esihammast ära, pärast paneme portselanist asemele.
Ma pidin istuli kukkuma, kui Tambet ütles, et põhimõtteliselt võib asja arutada. Kui ma siis arutasin produtsent Sildosega, pidi tema istuli kukkuma, et mis meil mõttes, poisid!
Hoolimata hullumeelsest ideest ei tulnud sest miskit välja. Tambeti kaasatulek minu pööraste mõtetega ajas aga asjaga edasi tegelema ja ma otsustasin, et Tambet teeb Olarit. Sealtpeale hakkas hea sõbra ja näitleja transformatsioon ilgeks jätiseks ja kaabakast kriminaaliks.
Siiski katsusime Olarile leida ka inimlikke jooni. Siin aitas tublisti kaasa filmikunstnik Jaagup Roomet. Kui vaatate filmis Olari tuba, näete ta seinal tuhandete pornopiltide vahel ka lennuki- ja koerakutsikate pilte. See tuba on nagu Olari aastarõngastega puu. Ka tema on olnud kunagi väike armas oma unistustega poisipõnn.
Rasmus Kaljujärv sai Rassiks kuidagi iseenesest, hoolimata sellest, et oma peas ma välistasin teda selles rollis kogu aeg, sest juba raamatut lugedes käis ta peast läbi. Mõtlesin, et ei, otsin siiski edasi, peab olema veel variante.
Öeldakse, et esimene mõte pole alati parim. Lõpuks olin ikka nagu Priit Pärna multifilmis tagasi seal, kust oma teekonda alustasin – Rass on Rass! Tõestus, et vahel on ka esimene assotsiatsioon just see õige täistabamus.
— Filmimuusika üks autor on sul Jimi Tenor – mees, keda Eesti filmitegijad on aastaid tagajärjetult oma teoste heliloojaks tahtnud. Kuidas hakkasid sina tema peale mõtlema ja kuidas said ta oma paati?
— Meie filmi valgusmeistril Taivo Tensol on geniaalne muusikamaitse. Ühe eelmise filmivõtte (dokumentaalfilm Tartu ülikoolist) ajal lasi ta mulle Jimi Tenori viimast plaati “Kabu Kabu”. Mina olin just “Mina olin siin” “stsenaga” tööd tegemas ja mitu plaadi lugu tundusid mulle just seda iseloomu kandvat, mida filmi vajasin. Kirjutasime Jimile, et mis oleks, kui... Jimi vastu, et saatku me sünopsis. Saatsime. Tema kohe vastu, et on nõus, aga kuna kõike ei jõua, siis teeks pool muusikast.
Nii algaski. Mina saatsin talle meili teel stseenide kirjeldusi ja mõtteid, milline võiks olla muusika, mida ette kujutan. Tema tegi ära ja saatis mulle variante.
Ühe peostseeni muusika sündis umbes nii: Dear Jimi, mul oleks vaja ühte imalat lugu tantsumuusikat, mis oleks segu FR Davidi laulust “Words” ja Modern Talkingust! Tema vastu, et nii rasket ülesannet pole tal varem olnud, tema ei oska, kui teeb, tuleb sellest big joke! Mina vastu, et proovigu, big joke sounds good!
Nii sündis lugu “In My Car”.
— Mille järgi sa muusikat valid?
— Muusikal võib õnnestunud valiku korral olla filmi lõpptulemuses oluline osa. Ehk isegi 40 protsenti filmi edust võib vahel muusika kraesse kirjutada. Muusika võib anda mõnelegi stseenile sügavama tähenduse, kui pilt kanda jõuab. Seepärast olen muusika valikul üsna hoolas ja paindumatu.
Selle filmi puhul olid mul juba enne võtteid selged kolm lugu, milleta film oleks tulnud tunduvalt kehvem. Minu arust. Need olid vene multifilmi laul “Losˇadinnaja pesnja”, Nick Drake’i lugu “Pink Moon” ja Eelsi lugu “It’s a Motherfucker”. Viimane laul oli absoluutselt “must” ja nende nõudmistega ajasin ma produtsente hulluks. Ilma Eelsi loo õigusteta ei olnud ma nõus seda filmi lõpetama, sest minu meelest kandis filmi lõpus just see laul peategelasele vajalikku emotsionaalset sisemonoloogi. Läks õnneks. Saime õigused!
Ja kui lõpuks ka Rainer Jancis paati astus, sain aru, et muusika koha pealt on film valmis! Raineri muusika hakkas filmile külge nagu valatult ja sobis suurepäraselt ka Tenori juba valmis lugudega. Vaid kolm inimest – mina, Tenor ja Jancis – oskavad track’e eristada, et mis muusika on kelle oma!
— Äkki ma eksin, aga mulle on sinu soundtrack’idest jäänud mulje, et sulle läheb vene teema väga peale. Pean silmas näiteks Kaspar Jancise helikujundust filmile “Röövlirahnu Martin”. See kõlas kui vene multifilmi kauge kaja. Ka nüüd kõlas filmi “Mina olin siin” ühes väga olulises stseenis laul kusagilt kaugest lapsepõlvest.
— Jah. Vene muusika mulle meeldib. Olen ju selle saatel üles kasvanud. Vene multikad, Akvarium, Kino, Zemfira – see on muusika, mida ikka ja jälle üle kuulan, juurde ostan ja millega püüan olla kursis.
“Losˇadinnaja pesnja” kõlab filmis põhjusel, et selle sürrealistlik sõnum võtab imetabaselt kokku olukorra absurdsuse, õõvastuse, jälkuse ja õuduse. Laulu sõnad annavad stseenile sisemise tähenduse ja räägivad selle poistekamba jõudmisest tasandile, kus nad tunnevadki end kui “lendavad hobused”.
— Muu hulgas oled saanud hakkama Eesti filmiajaloo ühe paljastavama armastussteeniga. Kuidas see sündis?
— See oli episood, mis oli “stsenas” kirjas vaid kolme lausega: siin saab olema armastusstseen Renita ja Rassi vahel; see on ainuke helge ja ilus moment peategelase elus; režissöör räägib näitlejatega isiklikult.
Istusimegi Hele ja Rasmusega maha. Rääkisime kõik läbi. Miks ja kuidas mina mõtlen, kuidas nemad mõtlevad ja miks on kõike seda vaja. Kõnelemine oli keeruline, kui aga tegemiseks läks, oli veel keerulisem. Tegime seda pooltteist minutit kaks ööd. Oli raske, kuid kui juba käima läksime, oli ka lõbus. Millegipärast sai just selle stseeni filmimisel jube palju nalja.
Selliste asjade filmimisega peab olema avatud, delikaatne ja usaldama näitlejat lõpuni. Minu poolt on mõte ja ettepanek. Näitleja peab sellega kaasa tulema iseenda sisetunnet arvestades. Meil oli usaldus üksteise vastu ja lõpptulemus ongi selline, nagu nõuab selle filmi lugu. Ilus, helge ja julge tunne. Selle loo kontekstis ei saanud pildis jääda riiete panoraamile voodi kõrval ja sulnilt musta sulada. Puhas ja päris armastus!
— Muide, milline oli su enda noorus?
— Kasvasin üles Rakvere teatris, minu vanavanemad töötasid seal. Pärast vanemate lahutust kolisime Võsule. Üheksa-aastane sinivereline allergik oli äkki keset Nõukogude Liidu kuumimat kuurorti. Seal siis õppisin üsna lähedalt tundma elu, mida on ka filmis kirjeldatud. Kui olin 15–19-aastane, juhtus seal kandis üpris kummalisi asju.
“Metat” tol ajal veel ei liikunud, aga alkohol, kriminaalid, vargused, vägistamised, tapmised jne olid kõik olemas. Olen seda kõike lähedalt näinud ja oli tegu, et kõigest sellest ennast piisavalt kaugel hoida. Minu tolleaegsetest tuttavatest polnud miilitsaga vist lähemat pistmist ainult minul. Paljud tuttavad on korduvalt kinni istunud, mõni end surnuks joonud jne.
Sassi raamatut lugedes hakkasidki mõttes liikuma paralleelid enda noorusega, kui tuli pidevalt tegeleda endaks jäämisega, mitte minna massiga kaasa, julgeda erineda ja teisiti teha. Kui su pinginaaber on küla kõige karmim pätt, siis on kõik see ühele puberteediealisele üsna raske ülesanne. Sest kui sa ei lähe koos sõpradega suvalisele parmule jalaga lõuga sõitma, oled s… mees. Oma ülikooli mineku mõtetega olin ses kambas päris paras autsaider.
— Ons noorus praegu rohkem hukas kui enne?
— Ei ole rohkem hukas. Võimalusi end hukutada on lihtsalt rohkem.
— Kas arvad, et jäädvustasid neid tüüpe adekvaatselt, eeldusel, et su film on ikkagi realistliku filmi ambitsioonidega tehtud?
— Tüüpide kohta võin öelda küll, et need on üsna adekvaatsed. Tunnen selliseid tüüpe päris hästi ja näitlejad on õigele soonele täpselt pihta saanud.
Arvustus
Kuldmedalit väärt
“Mina olin siin”
on väga hea šanrifilm selle sõna parimas mõttes.
•• 2004. aasta romaanivõistluse võitja Sass Henno samanimelisel raamatul põhinev ekraniseering jutustab loo 17-aastasest Rassist (Rasmus Kaljujärv) – igati korralike unistustega poisist.
•• Ta tahab minna ülikooli, arstiks saada, kuid argipäev rebib Rassi julmalt maad ligi. Majanduslik kitsikus ja keerulised suhted lähedastega viivad poisi otsuseni siduda end äsja vanglast vabanenud Olariga (Tambet Tuisk). Olaril on kilode kaupa valget pulbrit ja vägivaldsed kombed.
•• Sellest hoolimata paneb Rass oma venna Mõssaga (Margus Prangel) peatselt käima väga eduka narkootikumide jaemüügi bisnise. “Pappi” hakkab tulema rohkem, kui noormehed üldse unistada oskasid, ja elu näitab Rassile korraks oma magusamat poolt. Edu lööb uustulnukatest kaupmeestel pea ringi käima ja omaenese särast pimestatuna otsustavad nad ette võtta ka mõne keerukama operatsiooni.
•• Pole vaja vist lisada, et nüüd alles läheb jamaks, sest mäng hakkab paugupealt käima üle poiste peade.
•• Kuigi filmi “Mina olin siin”
sisututvustus võib jätta mulje, justkui räägiks film üksnes elu pahupoolest, ei ole see päris nii. Siin on tõesti küllaga hallust ja masendust, aga piisav kogus huumorit teeb filmi mõnuga vaadatavaks.
•• Rasmus Kaljujärve kehastatud Rassi tegelaskuju tekitab empaatiat ilmselt suuremas osas publikus ja ka teda ümbritsev “gäng” on selle võrra kaasaelamist väärt, et ühtegi näitlejat eraldi esile tõsta nagu ei tihkakski.
•• Muidugi on siin üks erand ja see on Tambet Tuisu Olari, kellega tõesti ilmselt enamik vaatajaid ei tahaks isiklikult tuttav olla – niivõrd läheb naha alla tema kuritegelik nihilism, mis on peitunud bravuurse kesta taha. Vaikne ähvardus käib selle mehega kaasas kogu filmis.
•• Veenvad näitlejatööd, haaravalt filmikäsikirjaks tehtud lugu, hea pilt, hoogne montaaž, mõjus muusika ja paljud muud hea filmi komponendid lubavad eeldada, et René Vilbre teine täispikk mängufilm toob kinno päris tubli hulga teismelisi.
•• Kuid “Mina olin siin” ei ole täiesti kindlasti üksnes vanemate klasside koolilaste või nooremapoolsete täiskasvanute film. Üle pika aja on tehtud n-ö noortefilm, mis suudab kõnetada ilmselt nii noori kui ka nende vanemaid – isegi kui lugu ise pole teab mis originaalne, haarab teostus tõenäoliselt suurema hulga publikut endaga kaasa elama ja olgem ausad – kodumaises filmikunstis tähendab see kuldmedalit.
Kristiina Davidjants
