Repressioonides hukkunud inimene pole number, talle tuleb anda nimi

Nii Beslanis kui ka GULAG-is oli inimene riigi jaoks mitte nime kandev isik, vaid number. Kas Eestist võiks saada see riik, kus hukkunu on ennekõike inimene?

Kunagi tundus usumees Vello Salo tehtav töö küüditatute, tapetute ja muidu sõja- ning okupatsioonisegadikus kadunud inimeste nimekirjade koostamisel väga kummaline. Miks peab kirjastama raamatuid, kus kirjas lihtsalt nimed ning andmed surma ajast ja kohast?

See töö on tõusnud nüüd päevakajaliseks, õige mitme asja pärast. Kõigepealt torkas õnnetute inimeste nimekirja jutt silma seoses Beslani koolis toimunud tragöödiaga.

Nimelt olevat Beslani kooli õpetajad otsustanud möödunud nädalal koostada lõplikud nimekirjad, kes koolis viibisid ja mis kellega juhtus. Võiks ju küsida, millega siis võimud kriisi ajal tegelesid. Kindlasti pidasid Beslani pantvangide kohta arvet Vene eriüksused. Kui nad olid professionaalid. Sest kindlasti on vaja raalida võimalikke kohalikke kaasosalisi ja potentsiaalseid abilisi, kellele toetuda, kui madinaks peaks minema. Kuid Vene eriüksuste jaoks on inimesed suures luuremängus vaid numbrid, mille abil avalikkusega manipuleerida.

Ümardatud arvud

Siinkohal tõusebki üles küsimus, mida tähendab inimene võimu jaoks ja mis võim ja mis ühiskond see selline on. GULAG-i arhipelaagis oligi inimene ainult number. Järgmine oluline inimesemääratlus oli seal samuti number ehk siis see, mis alapunkt kurikuulsast 58. paragrahvist ta GULAG-i viis.

Numbritega pildumine käib praegu seoses juudiorganisatsioonide algatusel üles pandavate mälestuskividega. Et kas Teise maailmasõja ajal tapeti Eestis 10 000 või 20 000 juuti. Jälle suured numbrid, aga mitte ühtegi inimest. Suured ümardatud, meeldejäävad numbrid on olnud tavapäraselt totalitaarsete rezŠiimide propagandateenistuste instrumendid. Ja ometi on alles arvukalt nimekirju, kus see sõja-aastate tragöödia on jäädvustatud. Kuulu järgi ei ole ka Saksa poole paberite kättesaamisega probleemi, mis võib küll olla KGB keldritesse peidetud GULAG-i paberitega. Kas need hukkunud ei vääri seda, et olla kivi peal ükshaaval kirjas – mitte numbrite keeles, nagu neid saatuse irooniana vangilaagrites käsitati?

Suurte ümmarguste numbritega kaasas käivad väljendid nagu “umbes”, “vähem” ja “rohkem” paigutavad surnud inimesi hoolimatult siia-sinna. Retoorika reeglid ei võimalda tegelikult suurte ümardatud arvudega konstrueerida lauset, mis oleks samal ajal humaanselt veenev ja tõene. Selle kandi pealt vaadates on nii 10 000 kui ka 20 000 oma umbmäärasuses hukkunute propagandamaiguline mõnitamine. Miks ei võiks olla Eestimaal kivi (või mitu kivi), kus täpselt ja nimeliselt peal kõik tapetud ja vaenatud?

Kordumatud inimesed

Kui Estonia põhja läks, saadi noores Eesti riigis teiseks päevaks laeval olnute nimekiri ikkagi kokku. Läbi raskuste, aga ikkagi saadi. Kas Eesti ei võiks olla see riik, kus inimene ei ole pelgalt number, vaid midagi väga individuaalset ja kordumatut?

Sellepärast ongi vaja “üles leida” – nii palju kui saab – sõjasegadustes ja okupatsioonides tapetuid ja kadunuid. Eestlasi, juute, mustlasi, venelasi, sakslasi ja teisi, kellele ema ja isa kord nime panid.