Revolutsioon, mida ei tulnud, on tegelikult kohal. On kogu aeg olnud

 (4)

Eile tuli pressiteade, et Aljona Polunina vändatud ja Jaak Kilmi produtseeritud film on võitnud Trieste filmifestivalil peaauhinna. Dokumentaalfilmide kategoorias.

Tegemist pole siiski mitte päris Eesti filmiga, vaid Eesti-Soome koostööga. Millest see lugu siis räägib, milline ta on? Film vaatleb Venemaa viimastele „presidendivalimistele” eelnenud aastat, kus ühes, Drugaja Rossija paadis on Limonov, Kasjanov ja Kasparov. Kooslus, millesarnane on tõenäoliselt võimalik ainult Venemaal.

Film vaatab seda „väiksemate vendade” konteksti taustal, puistates vahele kaadreid „Da, Smert!” karjuvatest demonstrantidest, meesšovinistlikust batjuškast, kes korraldab viina-klaasi taga populismi kiirkursuse, hahetavast külmast tsooni värava taga, revolutsionääridest isa ja poja kohtumisest sealsamas, pika stseeni laibapesust, mille peale poliitilise pettumuse lugu ära räägitakse, ja nii edasi.

Visuaalse esteetika poolest on „Revolutsioon, mida ei tulnud” fake-dokumentaali ja mängufilmi vahepeal, kuid on samal ajal siiski vist vähe manipuleeritud ja autentne dokument. Niipalju, kui üks film seda olla saab. Huvitav on seegi, et ta annab nihestatuse, mida kogu see maailm tegelikult vajab. Otse näkku lajatatuna oleks sealne grotesk vahest uskumatugi – „nii ei saa lihtsalt olla!”.

„Minul on õigus”

Vaieldamatult on see võimas film. Venemaal lööb ta sellega, et see materjal on üldse julgetud kätte saada, mujal maailmas, läänes, tõenäoliselt sellega, et Euroopa piiril, pooleldi Euroopas on riik, kus asjad 21. sajandil nõndamoodi käivad.  Eks oota seda filmi suur tulevik, vaatamata sellele, et enam kui pooleteisetunnine täisvariant venib ilmselgelt, vähemasti kodusest DVD-mängijast vaadates. Kinnises kinosaalis viib tempo ehk füüsilise ängistusenigi.

Aga meile siin piirialal räägib see film, usun, hoopis kolmandat juttu. Või õigemini, kui film on nagu ring, mille sees on kolmnurk, siis meid puudutab kolmnurga kolmas tipp.

Nurk, mis ütleb: vahet pole! Et vahet pole ei Lenini, Stalini, Putini, Limonovi retoorikal, ning, mis hullem, maailmanägemisel. Vahet pole ohranka’l, KGB-l ja FSB-l. Ning mis veel hullem, vahet pole, on see natsionaalsotsialism kolmekümnendatel või praegu. Ja vahet pole ka USA riikliku julgeoleku küsimuse retoorikal. Sest eesmärk on alati üks: tõsta ülimaks mina ja minusugused. Et see, mismoodi mina elan, on ülim. Mina pean maailma valitseda saama. Minul on õigus.

Ses mõttes on see film vist isegi midagi enamat kui portreefilm rikka ja agressiivse suurriigi maailmanägemisest. See on filosoofiline üldistus inimhinge hämaramatest soppidest. Film sellest, et halvasti on. Ja usun, et see on midagi enamat, kui filmi režissöör taotleda oskas, tahtis ja julges. Ilmselgelt ei ole see film, mis ennast kergesti kätte annab. Selle filmi vaatamine nõuab töötahet. Sest tegelikult on seal asjad, mida me näha ei taha. Mõtted, mida mõelda ei taha. See on film, milles on päeva pained.

Revolutsioon, mida ei tulnud, on tegelikult kohal. On kogu aeg olnud.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare