Richard Bachi illusoorne tegelikkus
Teost läbiv metafoor, lend ja lendamine, ilmneb ka tema teises, seitse aastat hiljem ilmunud teoses “Illusioonid”. Elu kui lend, vaba ning tohutult võimalusterohke.
Romaani fantastilise ning metafoorirohke sisu võib kokku võtta teose alapealkirjaga “Trotsliku messia seiklused”. Üldjoontes on tegu lineaarse jutustusega ühe lenduri eluperioodist, mil ta kohtub tänapäevase messiaga, kes on otsustanud oma vastutusrikkast kutsumusest loobuda. Tema olemus on teatavas nihkes väljakujunenud arusaamaga messiast. Kohtame terava ja eluterve iroonia ja kriitilise pilguga meesterahvast, kes on leidnud elumõtte ja olemuse. Tema sõnade ja õpetuse kaudu avaneb autori elutunnetus ning filosoofia. Bach väärtustab loovat ja vaba mõtlemist, avatud ellusuhtumist, optimistlikkust, tunnetades elu enama kui materiaalse ja füüsilisena. Kriitilisemates tekstides on teda nimetatud vaese mehe Hesseks. Probleemiasetuses saab tuua paralleele “Stepihundiga”, maailma suhtumine ning lahendused on “Illusioonides” aga märksa kergemad ning positiivsemad. Nende kahe autori kaudu võib tinglikult näha kahte vastandlikku lähenemisviisi samasugusele probleemile.
Parem kui Coelho
Ilmselt on Bach saanud tugevaid mõjutusi ka Antoine de Saint-Exupéry “Väikesest printsist”. Mõlema teose toon on elujaatav ning helge, andes igale argielu seigale sügavama mõõtme ning suurema tähenduse. Kahtlemata on Saint-Exupéry sulg jooksnud sujuvamalt ning ühtlasemalt, kuid oma positiivsust süstiva maailmahoiakuga ei ole Bach kaugele maha jäänud. Siiski mõjub “Illusioonid” võrreldes eespool nimetatud maailmaklassikaga kohati klisŠeelikult ning ettearvatavalt.
Teatud mõttes meenutab selline “elamist dikteeriv” teos Paolo Coelho loomingut, mis annab üsna ühekülgseid õpetussõnu n-ö õigeks ja avatud eluks. Kuid erinevalt didaktikasse laskuvast Coelhost on Bach mänglevam ning vabam, võttes kogu kirjutatut mõnusa huumoriga.
