Richard Kalinoski: kuulsin armeenlastelt vapustavaid lugusid

„Koletise kuu peal” Tal­linna esietendust külastanud autor, Ameerika näitekirjanik Richard Kalinoski jõudis teema juurde abikaasa vanavanemate kaudu.

 •• Milline on teie side armeenlaste ja genotsiidiga?

Olin seitse aastat abielus armeenlannaga. Muud sidet mul armeenlastega pole. Tema Ameerikasse asunud vanavanemad olid genotsiidist pääsenute hulgast. Neilt kuulsin ma toimunust vapustavaid lugusid.

•• Kas nad on näitemängu tegelaste prototüübid?

Ei ole. Ma uurisin põhjalikult armeenia kultuuri. Suhtlesin diasporaaga, tegin intervjuusid. Ka üks minu viimaseid töid, näidend „Minu sõdurid” toetub intervjuudele, mis ma tegin Iraagist naasnud Ameerika sõduritega. Mul endal puudub militaarne taust. Püüan mõista neid inimesi, kelle hulka ma ei kuulu.

•• Millist vastukaja on „Koletis kuu peal” Ameerikas tekitanud?

Kõige tavalisem on, et ameeriklased, kes on seda tükki teatris näinud, tunnistavad, et nad ei teadnud sellest kõigest midagi.

Euroopas on asi muidugi teistmoodi, siin üldiselt teatakse neid ajaloosündmusi.

•• Vana hea tava järgi olete külastanud autorina oma tüki esietendusi. Kui palju neid on ja kas on olnud tõlgendusi, mis on kuidagi eriti meelde jäänud?

Ameerikas on „Koletist kuu peal” lavastatud umbes 50 korral, Euroopas võib olla lavastusi 25–30. Kõigile ma pole jõudnud.

Need lavastused on olnud oma teostuselt erinevad. Võib-olla kõige rohkem üllatas mind „Koletis kuu peal” Ateenas Pireuse teatris, kus see tuli välja kahel korral. Seal oli lavastuses eriline liikumine, nii et kujunes välja omamoodi koreograafia. Olid olemas emotsioonid ja rütm. Euroopas nähtud lavastused on olnud oma taotluste poo­lest kunstilisemad.

•• Kuidas suhtute oma teose lavastamisse Eestis?

Ma usun, et mu näidend on universaalne. Kuigi see räägib konkreetselt armeenlaste kannatustest, võivad seda mõista teisedki rahvad, kel on oma valusad hetked ajaloos.

Kui ma nägin, et Linnateatris, kus mu näidend välja tuleb, mängitakse Albee „Kes kardab Virginia Woolfi?”, siis see andis mulle kindlustunde. Minu näidend ja Albee omad mõnes mõttes ühituvad.

See, et mind siia kutsuti, on austav. Näha uut maad on minu jaoks suur privileeg.