Riho Sibul (50) – räägib

 (3)

Kui ma viis aastat tagasi Rihost kirjutasin, panin ma loole pealkirjaks “…ega lausunud ühtegi sõna”. Muusikuna Riho eriti intervjuualdis tõesti pole. Tema eest räägivad senini eelkõige ulguvad kitarrikeeled ja ta hääl. Ometi on muusik-intellektuaal hiljuti andnud hiilgava iseloomustuse oma eakaaslaste, teiste tänavu viiekümneseks saavate rokk- ja popmuusikute kohta. Sellest loost saab isegi minusugune profaan aru, milline muusikaline interland Riksil on. Kuna ma olen muusikas tõesti asjaarmastaja, siis ei kirjuta ma niivõrd muusikast ega muusikust, kuivõrd Rihost kui inimesest ja sõbrast.

Karl Jaspers on eesti keeles üllitatud raamatus “Aja vaimne situatsioon” (keelekõrvne Riho parandaks pealkirja tõlke kohe “Aja vaimseks olukorraks”) nentinud, et armastust pole väärt mitte inimene kui olemasolu eksemplar, vaid inimene kui eksistents, igas üksikus inimeses peituv potentsiaalne aadellikkus. Riksis on seda aadellikkust nii et tapab.

See vaimuaristokraatlus tuletab mulle meelde üht pööripäist ja -öist ootamist Krista Kaera ja Peep Ilmeti Matsalus asuvas Metsatalus. 1988. aastal oodati seal jaanipäeva järel Riho Sibulat tema 30. sünnipäevale. Esimesena saabus mingi juhusliku autoga Sulev, muhk otsaees, ning mõistus draamastki sügavamas sügavikus. Järgmisena tuli Tiina, käsi kaelas, ning hirm vabalinnast Tallinnast põgenemise avalikustamise eest südames. Lõpuks ladestus Riks, näost kahvatuvõitu.

Erkki-Sven, ta naine ja nende uus auto Metsatallu ei jõudnudki. Anorgaaniline aine veeti romulasse, orgaaniline Haapsalu haiglasse. Tüüri tüüritud auto, vastutuleva pulmarongi, Kassari silla eelse või järgse (enam ei mäleta, kumma) kurvi ning betoonsilluste kokkusaamise puhul tuleb nentida vaid üht: Tüüril laiutava pulmarongi sisse sõitmise tahtmist polnud ning ta pani kurvist välja. Ent ei pidurdanud ja kogu sünnipäevaseltskond lendas kraavis vedelevaist betoonpaneelidest lihtviisil üle. Pidurdamise tagajärjeks oleksid olnud laibad ja mina seda lugu ei kirjutaks.

See lennujulgus, mis meie veel alles mõtte tasemel embrüonaalses vabariigis kõigis meis istus, hoidis eelhooldusena meid selles räpases, betoneeritud vabariigieelses elus letaalsest lõpust. Vähemalt tookord. Lihtsalt lennati üle. Aeg andis uljuse ja tiivad. On andnud senini. Riksile on andnud ka hütikese Hiiumaal Kõpu tipus ja hiljuti ka neli ratast, viies ta enda pihus.

Püünel on Riks olnud väga pikka aega. Tal on olnud nii tõuse kui ka langusi. Viimasel ajal käib ta vaid tõusuteed. Minu arvates eriti plaadiloome poolest. Siin läheb ta sügavuti. Musta, valgesse ning millessegi adumatusse. Ehkki Rihos on ehmatavalt palju egot, on ta profina suutnud kaasa minna paljudega, säilitades seejuures meeletu omapära. Uutel rajamaadel endast midagi ära andes naaseb ta neilt alati midagi kaasa haarates.

Olles küll hingelt (võib-olla rohkem väliselt) aristokraatlik egoist, peitub temas kummastav koostöö- ja mõistmisvalmidus. See mõistmisvalmidus avaldus ka meie esimesel kohtumisel.

Sirkli kantsis

Kunagi sügaval stagnaajal oli Viru tänavas hotell ja restoran Euroopa. Selle kõrvalt keeras üles viinapoe ja veinibaari Ararat poole Müürivahe tänav, mille alguses elas ühes ärklitoas suur Kafka tõlkija Mati Sirkel. Kõik, kes meie kambast Tartust Tallinna sattusid, pidid end Mati juures tuvastama, käima läbi “julgete meeste baarist” ning tegema oma hädavajalikud telefonikõned Raudami ja Taska toast Tallinnfilmi toimetuses, sest sealt sai tasuta kõlistada.

Sirkli boheemide kantsis me Rihoga tuttavaks saimegi. Pidasin end tol ajal kirjanduses, ka vene kirjanduses, vägagi vingeks vennaks. Eks ma veidi olingi. Bloki luule oli mul ülikooli seminarkast laenatud suurest, mustade kaantega 1946. aasta väljaandest, võidujoovastuses tsenseerimata jäänud odnodomnik’ust, üsna korralikult peas. Ahmatovast, Gumiljovist, Mandelsˇtamist ning Tsvetajevast ma ikka midagi teadsin, Brotskist ka juba ning isegi vene luule hõbeaeg oli mul veel hallinemata habemekarvadest ümbritsetud suus olemas. (Rohkem küll armastusena tüdrukute vastu, kellele nende häbemekarvu imetledes seda luulet võimaluse korral tsiteerida armastasin). Kuna teadsin ka üht-teist maailmakirjandusest, arbujatest, Heiti Talvikust ja Uku Masingust, siis arvasin, et kirjandusteemadel võin veidi ülbata küll.

Loe veel

Võisin, aga mul läks meie esmakohtumisel Riho Sibulaga kaks ööpäeva Sirkli ärklis, et talle selgeks teha, mida ma vene luulest tean, sest tema teadis tõesti rohkem. Jõudsime end selle aja jooksul paar korda täis juua ja mitte üksnes tülli, vaid teineteisele kätega peaaegu kallale minna. Päädis kõik aga sellega, et vähemalt mina sain endale ühe oma parematest sõpradest.

Riks elab (minu jaoks) silmuse kokkutõmbumis(s)ilmas, Tema Ilm on paljuski hirm. Aeg on kontrollitav, hirm mitte.

Riksi kohta sobib hästi sõna misunderstanding – arusaamatus. Ta pole kunagi trendiga lihtsalt kaasa läinud, ta on alati trendi muutnud. Ta on ikka veel tupest lõpuni väljatõmbamata mõõk.

Ent aeg on halastamatu, Rubikon tuleb ületada. Nüüdsest peab Kõpu tuletornist lähtuv valgus lõikama mõõgana.

Hannes Varblane, luuletaja

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare