Riho Sibul: avab end vaid muusikas
Ultima Thule on täitnud üle kolmandiku Riho Sibula elust. Ja kuigi ansamblil ei ole tema enda sõnul kunagi maailmavallutuslikke plaane olnud, on neil kahele dekaadile tagasi vaadates üsna hästi läinud.
“Usun, et meie edu aluseks oli suuresti ka sõnaline osa,” mõtiskleb Sibul. “Peep Ilmeti, Ott Arderi ja Villu Kanguri, nüüd Jüri Leesmendi jõulistel ja tundlikel lauludel. Sellest rääkimata, et kõik on oma ala meistrid. Ultima Thule koosnes nii erinevatest tüüpidest, et me ilmselt mõjusime värskelt.”
Sibul usub, et selle bändi tugevus on koostöö ning bändi kui terviku mõju ja vägi. “Ja kui Buddy Rich ütles, et bänd on nii hea, kui on selle bändi trummar, siis meil on väga hea bänd,” naerab ta.
Ka kakskümmend aastat hiljem on Sibulal hea lavale minna. “See on minu töö, labor of love (armastuse vili), nagu on öelnud üks dzŠässmuusik,” tunnistab ta. “Sellest bändi koosmängu ja
-olemise energiast ning keemiast saab heledamatel hetkedel väga võimsa tunde.”
Mainimisväärseid elamusi bändi esinemistest on Sibulal mitmeid, aga esimesena meenub talle 1988. aasta. Oli Rock Summer, mis jäi tollal paar aastat koos mänginud bändile meelde kui väga võimas kontsert metsiku rahvahulga ees.
“Siin käisid ju igasugused välismaa bändid, aga Big Country laulja seletas pärast kuskil Inglise meedias, et kui meie hakkame sinnapoole minema, siis tema on esimene mees, kes tuleb püssiga vastu,” meenutab Sibul. “Ja peldikupaber oli nende jaoks liiga kare ja Coca-Cola Lighti ei olnud saada.”
Üks väga kummaline kontsert oli Ultima Thulel Rootsis Hultsfredi festivalil. Korraldajad olid küll igale poole kirjutanud, et esineb Ultima Thule Eestist, aga Rootsis on üks samanimeline skandaalne paremäärmuslik bänd.
“Kui see skinhead’ide vool meie poole liikuma hakkas, siis mõtlesime küll: mis nüüd saab?” naerab Sibul. “Aga kõik läks kuidagi rahumeelselt ja me tegime isegi lisaloo. Alguses oli küll päris kõhedust tekitav.”
Mullu suvel oli Saksa metal-bänd Kreator valmis esinemise Rabarockil üles ütlema, kuna arvas, et kaasesineja Ultima Thule on toosama natsikalduvustega Rootsi bänd.
Suurte kontsertide kõrval peab Ultima Thule esinema ka tellimise peale. “Brunei sultanile käivad ju kõik mängimas,” nendib Sibul. “Ega me väga nina ei kirtsuta. See on meie töö ja me ütleme ära tegelikult väga harva ja ainult mõjuvatel põhjustel.”
Ka firmapidude kontserdid on erinevad. “On väga toredaid ja on ka selliseid, kus bänd lihtsalt kaasneb tikuvõileibade ja dringiga.” “You gotta serve somebody” (“Sa pead kedagi teenima”), nagu laulab Bob Dylan.
Augustis osaleb Ultima Thule Leigo järveteatri lavastuses “Rooside sõda”. Sibula sõnul ei tulnud lavastaja Tõnu Lensmendil eriti pingutada, et bändi” ära rääkida”, sest lavastus tundus põnev ja esmapilgul natuke üllatav.
Järvede keskel asuval teatrilaval esitatakse Ultima Thule 20 aasta lugusid, mille on välja valinud peamiselt lavastaja Lensment ja näidendi autor Andres Keil, kuigi sõna sai sekka öelda ka Ultima Thule ise.
Teine teatriroll
Riho Sibulale pole see tegelikult päris esimene teatriroll. 1998. aastal laulis ta NYYD Ensemble’i ja Von Krahli teatri lavastuses “Jesus’ Blood Has Never Failed Me Yet”.
“See oli pigem selline laulja alandlik ja oma monotoonsuses lummav palve Looja ees,” leiab siiski Sibul ja räägib hoopis sellest, kuidas ta “Rooside sõjas” endale lisaks lauljakohale ka rolli sai.
“Alguses küsis Lensment mult, et kuna me Ultima Thulega nagunii seal oleme, siis kas ma ei tahaks mängida kuningas Henry rolli, kes lastakse kohe tüki alguses õhku. Ma sain aru, et ükski näitleja sellest eriti huvitatud ei ole – saada selline osa, kus sind kohe esimese asjana õhku lastakse,” naerab ta. “Aga hiljem lisati sinna repliike ja roll muutus aja jooksul nii, et ootamatult tekkis mulle mingi sõnaline osa. Ja siis haaras meedia sellest suvisel ajal muidugi kinni, et see on nüüd Riho Sibula näitlejadebüüt! See pani muidugi võpatama.”
Sibul tunnistab, et eks ta ikka natuke kartis. Mitte küll õhkulaskmist. “Minu õnn on see, nagu Sulev Teppart mulle teatas, et kuningat ei saa mängida, vaid teised peavad su kuningaks mängima,” toob ta esile asjaolu, mis teeb osatäitmise tema jaoks lihtsamaks. Mingil määral läheb ta ka bändiliikmena laval mingisse rolli. “See on ju ka mõnes mõttes mäng,” tõdeb Sibul.
Muusikuna püüab Riho Sibul end ka teiste bändide tegemistega ja muusikamaailmaga kursis hoida. Loeb välismaa ajakirjadest, nagu Uncut ja Mojo, mis uusi bände on tulemas, kuid tunnistab, et väga raske on näha nende bändide nimede taha.
Sibula Kanada sõber saatis talle Montrealist pärit bändi Arcade Fire esimese plaadi. “Mäletan, et kuulasin seda korra, aga uuesti enam peale ei pannud,” tunnistab ta. Kuid hiljem sõbral külas käies vaatasid nad DVD-lt ühte kontserti, kus sama bänd jättis Sibulale võimsa mulje.
On aga mõned tegijad, kes huvitavad Sibulat juba tükk aega, näiteks kitarristid Wayne Krantz, Brandon Ross ja Kevin Breit ning Jeff Beck, kes läheb aastatega aina paremaks.
Eesti uuematest tegijatest on Vaiko Eplik ja Chalice Sibula arvates pööraselt andekad ning samuti meeldib talle Shelton San. “Ja Tanel Padar on muidugi klassikaline rokkar, ma ei tea, kas ta televiisori on hotelli aknast välja visanud, aga modelliga on ta vähemalt abielus olnud,” naerab Sibul ja meenutab, et ajakirja Mojo naljanurgas olevat olnud selline repliik: “Why rockstars marry models? Because they can.” (“Miks rokkstaarid abielluvad modellidega? Sest nad saavad seda teha.”)
The Who on Sibula meelest üks olulisemaid bände rokkmuusika ajaloos. “Aga siinmail kuulsime me paljudest asjadest alles tagantjärele,” mõtiskleb ta selle üle, miks neist Eestis kunagi suurt nime ei saanud. “Ja võib-olla me ei saa paljude suurusest üldse arugi.”
Filter, mille kaudu plaadid Nõukogude ajal Eestisse jõudsid, oli väga peen, aga ka päris korralik. Otsus tehti sinu eest osaliselt ära, plaate saatsid sõbrad, tuttavad ja sugulased, kes välismaal olid. Tänapäeval on raskem terasid sõkaldest eristada.
Sibul arvab, et ostab plaate natuke liigagi tihti ja palju. “See on juba väikene sõltuvus,” tunnistab ta. “Viimane Kanada reis lõppes mul sellega, et sõber pani kõik minu ostetud plaadid mingitesse kileümbristesse, et ma ikka lennufirma ettekirjutatud ja lubatud pagasikaalu piires püsiksin.”
Riho Sibulal on 1500 kuni 2000 plaati ja seetõttu haub ta vaikselt plaani neid ka kuidagi korrastama hakata, sest otsitava plaadi leidmine on muutunud kergelt võimatuks.
“Olin Torontos külas inimesel, kellel on 30 000 vinüülplaati. Ta ütles, et need on riiulitesse järjestatud nii, et ainult tema leiab need üles.” See olevat vajalik puhuks, kui keegi peaks näiteks sisse murdma ja tahtma võtta B-tähe alt mingid haruldased Beach Boysi või Beatlesi lindistused.
Mehe plaadikelder (kuivõrd plaadid asusid kõik valdavalt keldris, nagu mõnel inimesel veinid) oli üle 40-aastase kogumistöö vili ning lihtne arvutus näitab, et nende plaatide järjest läbi kuulamine võtaks pea neli aastat.
Sibul ei oska öelda, mis plaat on talle kõige südamelähedasem, sest selliseid on palju. Tihti juhtub ka nii, et ta on ostnud mingeid plaate mitu tükki ja neid siis aeg-ajalt ära kinkinud. Näiteks mõningad Joni Mitchelli plaadid, osa Miles Davise albumeid, ka Bob Dylanit ja King Crimsomit.
Küll aga on üks Eric Burdoni plaat “Stop”, mida CD-na ei ole välja antud ja mida Sibul ka vinüülina ei ole leidnud. Just seda plaati ihaldab Sibul enda plaadikogusse väga.
“Käisime kunagi Peterburis konsulaadis esinemas ja ma astusin seal sisse ühte keldripoodi, kus oli olemas kõike, mis sul üldse 1960-ndate lõpu muusikast pähe võib tulla. Teadsin täiesti täpselt, et New York Rock’n’Roll Ensemble’i albumit ei ole CD-l veel välja antud, aga küsisin seda ikkagi. Müüja ütles “Üks hetk”, vaatas tagaruumi ja teatas, et praegu seda neil ei ole, aga kui ma homme tagasi tulen, siis saan selle kätte,” meenutab Sibul. Nii juhtuski, et Sibulal on New York Rock’n’Roll Ensemble’i CD, millel on korralikult kuulda vinüülinõela heli, mis tekib plaadi lõppedes.
Beatles ei sobi CD-le
Kunagi otsis Sibul Frank Zappa and Mothers of Inventioni plaati “We’re Only in It For the Money”. “Alguses kui sellest CD tehti, pani Zappa sinna millegipärast elektroonilised trummid, mis on minu meelest täiesti õudne, ja mina tahtsin seda õiget versiooni. Nüüd on see mul olemas, sest see tehti õnneks ka originaalsete lindistuste järgi 1990-ndate lõpus CD-le.”
Sibul naerab, et tal on mitu tuttavat, kes ütlevad, et nemad CD-lt Beatlesit kuulata ei saa. “Nad leiavad, et kõige parem on ikka, kui see oleks üheksase kiirusega läbi raadiojaama segaja kasseti peale lindistatud. See, kus on raadioinin peal, on õige Beatles ja isegi vinüül on liiga puhas. Ehtne Beatles on Radio Carolinast võetud.”
Riho Sibula üha paisuv plaadikogu on tekkinud kindlate plaadiostude ning tugeva ja seletamatu intuitsiooni koosmõjul. “Mõnikord mulle tundub, et mul ei ole mõningaid olulisi plaate, mis võiksid kindlasti mu kogus olla,” tõdeb ta. “Aga tihtipeale ma ei julgegi neid plaate kuulata, sest äkki rikun sellega ära mingi väga õrnas eas saadud mälestuse.”
Sibul on koos hea sõbra ja endise bändikaaslase Tõnis Mäega arutanud, et peaks asutama “teise käe” ehk second hand’i plaadipoe. “Endalgi on selliseid plaate, mida üle ühe korra ei ole kuulanud ja ilmselt ei kuulagi,” tunnistab ta, kuid kahtleb siis hetke ja tõdeb, et samas on see koguja rõõm, et tal on lihtsalt olemas mõni konkreetne plaat või vähemalt kõik mingite talle oluliste tegijate plaadid.
Riho Sibul tunnistab, et on mõnikord ka ajalehtede ja ajakirjade soovituste ja artiklite mõjul mingeid plaate ostnud, kuid ei mäleta ühtegi tohutut pettumust ega tohutut avastust.
“Mul tekib aeg-ajalt plaadiarvustusi lugedes küsimus, kas kirjutaja ikka seda plaati kuulanud ka on,” kahtlustab ta.
Sibul meenutab 1980. aastate skandaali, kui üks tüüp saatis Ameerikas plaadifirmadesse oma lugusid ja sai igalt poolt vastuse: “Jah, väga hea muusika, siin on materjali kõvasti, aga me ei saa seda kahjuks müüa.” Lõpuks mees vihastas, lindistas kogu Ameerika Billboardi edetabeli ja saatis selle plaadifirmadele ning sai täpselt samasuguse vastuse.
Riho Sibul
•• Sündinud 26. juunil 1958
•• Lõpetanud Järvakandi keskkooli, kus mängis orkestris ja bändis Welled
•• Alates 1987 täiskohaga Ultima Thule laulja ja kitarrist
•• Lisaks mänginud ansamblites:
•• 1976 Magnetic Band (Gunnar Grapsiga)
•• 1979 Haak
•• 1979 In Spe
•• 1980 Propeller
•• 1981 Kaseke
•• 1981 Kappel, Varts, Sibul
•• 1983 E = mc2
•• 1984 Music Seif
•• 1985 Turist
•• 1985 Lainer (Jaak Joala saatebänd)
•• 1986 VSP Projekt
•• 1986 Kobrin Blues Band
•• 1988 Radar
•• 1994 Havanna Black (Soome bänd, kellega tegi paar kontserti)
•• Välja andnud kolm sooloplaati: “Poeet külmetab klaasmäel” (2000), “Jahe sinine” (2003) ja “Must” (2005)
Teised temast
Tõnis Mägi, sõber ja kunagine bändikaaslane
•• Kulinaarias on sibul hästi tähtis komponent – kui seda parajalt doseerida, siis muudab see toidu maitseomadused paremaks, kui need oleksid ilma sibulata. Suurtes kogustes nõuab sibul aga maitsega harjumist.
•• Rihoga on samamoodi ja selles mõttes on ta oma nime vääriline. Ja seda nii inimese kui ka muusikuna.
•• Ta on Eesti muusikute hulgas üks intelligentsemaid ja maitsekamaid instrumentaliste, kes on oma töös väga pühendunud.
•• Just see maitsekus muutub siin väga oluliseks, sest inimene võib olla väga hea tehnik (mida Sibul tingimata ka on), aga kui maitsekus puudub, siis pole asi õige. Oleme temaga sõbrad olnud 30 aastat ja selle doseerimisega on olnud nii kergemaid kui ka raskemaid aegu.
•• Ta on põikpäine ja ajab oma rida ning võib seetõttu tunduda konfliktne. Aga eks asi on selleski, et mõnele maitseb sibul ja teisele mitte. Ta võib näida väga kinnise inimesena, kuid kui teda tunda, siis võib ta tunduda introvertne ja ekstravertne korraga.
