Riigi reetmine on väga valus
Muidugi on filmi peategelane Hermann Simm. Päris tähtsat rolli mängivad kaadris ja kaadri taga intervjuud, mis Simm andis pärast süüdimõistmist. Ent filmis on veel üks tähtis tegelane, nimelt riigireeturi tädi, kes ühtlasi oli Simmile ema eest ja kasvatas ta üles. Vahest ongi lähedase inimese kaadrisse püütud pettumus ja valu filmi „Riigireetur” tugevaim laeng. See on sügavalt isiklik draama, mis puudutab vaatajat jõulisel moel.
Film on kinni püüdnud isikliku ja ühiskondliku vastuolu, mis on täiesti antiikdraama konflikti mõõtu. Just see isiklik tasand on mõjusam kui riigiisade ja teiste tähtsate inimeste ohkimine (mida on filmis ka – õnneks parajas annuses).
Väga põhjalik on film Simmi eluloo taasloomisel. Autorid otsivad lausa freudiliku õhinaga reeturlikkuse juuri minevikuseikadest, mis võivad inimesele mõjuda nii või naa. Igal juhul õnnestub tegijatel luua riigireetur Hermann Simmi psühholoogiline profiil, ja seda veel liikuvas pildis. Kas see kõik on ka sama tõsiselt võetav? Igatahes hoolikalt tehtud.
Eelnimetatud väärtused teevad Hermann Simmi filmiloo inimlikult mõistetavaks. Inimlik tasand annab filmile eelduse saada publiku seas hästi vastu võetud. Nagu ka põnev spioonilugu, mis jõuab filmi maitsekate ja kujundlikult väljendusrikaste rekonstruktsioonide abil.
Üüratu tööhulk
Film on tehtud lööktöö korras. Sest linateose jaoks pole aasta pikk aeg, aga alles see oli, kui Simm kinni võeti ja tema üle kohut mõisteti. Selles mõttes on lühikese ajaga tehtud ära tohutu töö riigireeturi tegevuse kaadrisse püüdmisel, inimeste küsitlemisel, sündmuste selgitamisel. Päris rahuldavalt on kajastatud isegi Simmi vahelejäämise lugu, sündmuste kondikava on selge, kuigi kõik luuramise saladused loomulikult vaatajani ei jõua. Ent tehtu avaldab muljet.
On aga üks mõõde, mille vilets läbitöötamine jääb häirima. See on seotud küsimusega vastutusest. Film oleks võinud olla oma kangelase vastu selgi määral aus, et vaagida kaasvastutuse osa. Selle asemel on tegijad läinud kaasa näiteks kantsler Lauri Almanniga, kes serveerib end kaadris kui ohvrit.
Simmi kallal nokitakse palju. Selles mõttes on film sama lapsik, kui oldi Simmi afääri kuumadel päevadel, kui polnud taipu mõelda põhjalikult sellele, et keegi ju edutas Simmi, ning tal olid ometi ülemused, kes tema eest vastutasid. See polnuks aususega ülepingutamine, kui peaminister ja kaitseminister oleksid afääri avalikuks tulles tagasi astunud. Avo Viiol, kelle pärast Signe Kivi ennast ministriametist lahti võttis, on Simmi kõrval ju pisisuli.
Ühiskondlik taust läheb filmist mööda, hea tahtmise korral saab üht-teist välja lugeda vaid ridade vahelt. Aga eks ole need tegemata peatükid ka selle loo raskeimad. Küllap on see aja märk, et on raske leida inimest, kes oleks nõus vastutama.
Film
Lisaks telefilm ja raamat
•• Filmi „Riigireetur” produtsent Ene-Maris Tali pidas võimalikuks, et pooleteisetunnisest „Riigireeturist” tehakse televisiooni sobiv filmivariant, mida pakutakse välismaale. „Huvi sellise filmi vastu on juba olemas,” ütles Tali. Välja kärbitaks sel juhul Hermann Simmi Suure-Jaani lapsepõlve- ja noorusaastate teemad, mis võivad välisvaatajale vähe ütelda.
•• Hermann Simmi filmiloo kirjutanud Mihkel Kärmas kinnitas, et filmitööga kogutud rohke materjal vääriks ka raamatu kirjutamist. „Sellele saab mõelda siis, kui oleme filmiga ühele poole saanud,” pakkus Kärmas.
•• Hermann Simmist kirjutab raamatut ka Edward Lucas, ajakirja Economist Baltimaade asjatundja. 10. novembril jõuab poodi Virkko Lepassalu raamat „Spioonimängud. Hermann Simmi elu ja häving”.
„Riigireetur”
Tallinna kobarkinos
tartu ekraanis
