Riigimees Otto Strandman – 130

                 
Eesti Päevaleht

30. novembril möödus 130 aastat riigikogu esimese esimehe, riigivanema, peaministri, mitmekordse ministri ja diplomaadi Otto Strandmani (VR III/1) sünnist. Sel puhul avati Roosikrantsi 4a majal mälestustahvel ja välisministeeriumis on üleval näitus päevakangelase elust.

Otto August Strandman sündis 1875. aasta 30. novembril Virumaal Undla vallas Vandu külas kooliõpetaja perekonnas. Ta alustas õpinguid Rakvere linnakoolis, õppis siis gümnaasiumis Tallinnas ja Peterburis ning tegi 1896. aastal eksternina küpsuseksamid Tallinna kubermangugümnaasiumis. Teenis seejärel riigipanga Tallinna kontoris ametnikuna, kuni astus 1899. aastal Tartu ülikooli õigusteaduskonda, samal aastal sai temast ka Eesti Üliõpilaste Seltsi liige.

Järgmisel aastal jätkas Strandman õpinguid Peterburi ülikoolis, mille õigusteaduskonna lõpetas 1903. aastal. Seejärel töötas ta advokaadina Narvas ja Tallinnas ning oli aastatel 1904–1905 Tallinna linnavolikogu liige.

Strandman võttis innukalt osa Eesti rahvuslike organisatsioonide tegevusest ja kuulus ka Estonia seltsi juhatusse. Kuna ta oli osalenud 1905. aasta revolutsioonis, pidi ta kodumaalt lahkuma ja elama mõnda aega pagulasena Šveitsis ning mujal.

Pärast 1909. aastal kodumaale naasmist oli Strandman Tallinnas vandeadvokaat, kes sai tuntuks, esinedes 1905. aasta sündmustes osalenute protsessidel kaitsjana. Samuti paistis ta ajakirjanduses silma järjekindla sõnavabaduse eest seisjana.

1907. aastal abiellus Otto Strandman Lydia Hindriksoniga ja 1914. aastal sündis neil tütar, kes sai nimeks samuti Lydia.

Müüs mööbli

Otto Strandman oli 1917. aastal Eesti Ajutise Maanõukogu liige ja esimees ning täitis kohtuministri ülesandeid. Saksa okupatsioonivõim vahistas ta selle eest 1918. aasta suvel. Pärast okupatsiooni oli Strandman uuendatud ajutise valitsuse välis- ja põllutööminister.

1918. aasta jõulude ajal käis Strandman koos sõjalise eksperdi kolonel Muti ja rootsi rahvusministri Pöhliga Stockholmis, et kutsuda Rootsist Vabadussõtta abivägesid. Enne seda olevat Strandman reisiks vajaliku raha saamiseks koduse mööbli maha müünud.

Põllutööministrina asus Strandman maareformi vedajate etteotsa, võttes üle laokile jäetud mõisamajapidamisi ja rentides neid soovijatele, et kindlustada riiki toiduga. Olles Tööerakonna eesotsas, võitles Strandman järjekindlalt radikaalse maareformi läbiviimise eest.

Otto Strandman oli Asutava Kogu liige, 1919. aastal pea- ja sõjaminister ning 1920–1921 välis- ja kohtuminister. Otto Strandman kuulus riigikogu esimesse koosseisu ja valiti riigikogu esimeseks esimeheks.

4. jaanuaril 1921 peetud kõnes ütles riigikogu vastvalitud esimees: “Lugupeetud rahvasaadikud! Asutav Kogu pani aluse Eesti riigile, andes põhiseaduse, mis peab olema Eesti rahvale ja riigile vankumata aluseks tema poliitilise elu korraldamisel; tema andis maaseaduse, mis peab korraldama riigi majanduslist elu. Riigikogul on rasked ülesanded, praegune murrangu aeg ei ole veel möödas ja riigikogult nõuab see täit tööd, täit jõupingutust. Riigikogu on mind oma juhatajaks valides raskele kohale pannud. Meie majandusline elu on raske. Riigikogu liigetele oma tänu avaldades, et nad mind nii vastutusrikkale kohale on valinud, lähen päevakorras edasi…”

Otto Strandman kuulus ka riigikogu järgmistesse koosseisudesse, oli välis-, raha- ja kaubandus-tööstusminister.

Jõuline ja otsusekindel

Teda tunti hea kõneosavuse poolest. Tööerakondlase Strandmani poliitika riigi väljaminekute vähendamisel, marga kursi stabiliseerimisel, Eesti Panga antavate laenude piiramisel, tollide tõstmisel, kaupade sisseveo vähendamisel ja väljaveo suurendamisel oli edukas, kuigi tekitas radikaalsete otsuste tõttu vastuseisu nii poliitilistes kui ka majandusringkondades.

Majandusajaloolane dr Jaak Valge on Otto Strandmani nimetanud uue majanduspoliitika loojaks ja läbiviijaks, kes tegutses kiiresti, otsustavalt, kavakindlalt ja niipalju kui võimalik ka diplomaatlikult. Suuresti just tänu Otto Strandmanile suudeti Eestis vältida hüperinflatsiooni ja sellest tulenevaid poliitilisi ning majanduslikke vapustusi.

Otto Strandman oli ka see, kes pakkus rahareformi puhul Eesti rahaühikuks Skandinaavia eeskujul krooni. Ta ütles: “Kui Eestis on omapärane rahaüksus, siis suures ilmas ei suuda meie seda tuttavaks teha ja Eesti raha jääks igatahes rahaüksuseks, mis väga vähe tuttav oleks ja milles suures ilmas oleks väga raske läbi saada.” Riigikogus sai “kroon” siiski vaid ühe hääle rohkem kui alternatiivne “taalder” ehk “taaler”.

Strandman ei pooldanud Eesti majanduses panustamist transiidile. Ta leidis, et Venemaa piiride lahtimineku lootused ei ole tõenäosed ja seepärast peab Eesti riigi tulevik tuginema põllumajandusel, nagu ka Euroopa edukas väikeriigis Taanis.

Karl August Hindrey maalib Otto Strandmanist följetonistliku portree: “Ta sattus Tööerakonda peaasjalikult vist sellepärast, et ta ikkagi hoopis midagi muud peab olema kui teised tema ajajärgu haritlased, mingisugune erand sotsialistlikkude koketeriidega, seespidi aga üsna desinteresseeritud, välja arvatud disputeerimine kui niisugune. Teeb enesest omaette väga intelligendilt kunstvärgi, ornamenteeritud moodsa eurooplase atribuutidega, keelteoskusega, kõneanniga, gurmandiisiga ja iroonilise non-chalance`iga. Aga pagan võtku, ma ei ole iialgi aru saanud, kas ta head veini sellepärast joob, et vein hea on, või aga sellepärast, et eurooplane head veini peab joonud olema.”

Aastatel 1927–1929 oli Strandman Eesti saadik Poolas, ühtlasi ka Tšehhoslovakkias ja Rumeenias. 1929. aasta juulist veebruarini 1931 sai temast Tööerakonna, Kristliku Rahvaerakonna, Rahvaerakonna, Põllumeestekogu ja Asunike Koondise koalitsioonivalitsuse riigivanem.

Ülemaailmne majanduskriis nõudis Strandmani majanduspoliitika jätkamist, kus nüüd pöörati erilist tähelepanu põllumajanduse toetamisele. 1930. aasta veebruaris tegi Strandman riigivisiidi Poola ja sama aasta suvel võttis ta Eestis vastu Poola presidendi Moscicki.

Aastatel 1933 kuni 1939 oli Strandman Eesti saadik Prantsusmaal, Belgias, Hispaanias ja Vatikanis, asukohaga Pariisis. Kuigi Strandmani tegevust Pariisis on nimetatud loiuks, osteti tema eestvedamisel saatkonnale lõpuks oma hoone, mis võimaldas vabaneda üha suurenevatest rendikuludest.

1936. aastal oli ta üks neljast endisest riigivanemast, kes saatsid president Pätsile märgukirja, milles tauniti nn vaikivat ajastut.

1939. aastal otsustas Otto Strandman halvenenud tervise tõttu avalikust elust tagasi tõmbuda, et veeta vanaduspäevad Kadrinas asuvas talukohas. Paraku ei jäänud ka see väike ja vaikne Eesti maakoht dramaatilistest sündmustest puutumata. Saanud kutse ilmuda NKVD-sse, võttis Otto Strandman 5. veebruaril 1941 endalt elu.

Ka selles, inimese ühes raskemas otsuses võib näha Strandmani riigimehelikku tarkust ja omadust ka kõige keerulisemaid olukordi kohaselt hinnata, näha tagajärgi ja sellele vastavalt tegutseda. Otto Strandman maeti 7. veebruaril Tallinna Siselinna kalmistule.

Otto Strandmani tegevus leidis tunnustust juba tema eluajal – talle annetati 1920. aastal Vabadusristi III klassi 1. järk, 1921 Eesti Punase Risti III järk ja 1929 Eesti Punase Risti I järgu II aste ning 1930 Kotkaristi I klass, 1928. aastal valiti ta teenete eest riigi rajamisel Tartu ülikooli õigusteaduste audoktoriks. Tänapäeval on tema väljapaistev isik jäänud teenimatult teiste Eesti poliitika suurkujude varju.

Logi sisse

Logi sisse kasutades oma
Facebooki, Twitteri või Google'i kontot või e-posti aadressi.

Eesti Päevaleht

Nimi
Kommenteerimistingimused