Kui keegi nüüd küsiks, millest „Piir” räägib, siis vastaksin: elust, inimestevahelistest suhetest, armastusest, surmast, üksindusest. Kõlab päris banaalselt, kas pole? Kui lisaksin veel, et seal on juttu rasketest teemadest nagu eutanaasia ning täiskasvanu ja alaealise keelatud suhe, siis peletaksin mõne küsija selle raamatu juurest eemalegi. Ent ometi, see raamat on ilus, puhas, valus, täis keerulisi olukordi ja valikuid, mis pole must-valged nagu trükitähed paberil.

Tuleb jaatada elu

See raamat on nagu elu, mis mõnikord võib me teele paisata selliseid sasipuntraid, mille lahtiharutamine tundub ületamatult raske. Nagu ühe peategelase, Anja õlule pandud koorem – lubadus aidata oma meest siit ilmast lahkuda, kui too oma iga­päevase eluga enam hakkama ei saa, sest põeb rasket ning ravimatut haigust. Või kolme­küm­nendates sarmika kirjandusõpetaja Juliani sisemine heitlus – kas alluda oma andeka õpilase vastu tärganud keelatud tundele või mitte. Tundele, mis õilistab elu, muudab ta kunstiks. Mõistan Juliani, kui argipäev oma üksluisuses muudab vahel hingetuks, kui katkematu igapäevane trajektoor – lapsed lasteaeda, ise tööle, töölt poe kaudu koju – painutab su oma raskuse alla ning jätab vähe toitu hingele. Mõistan kõiki „Piiri” tegelasi, olgugi et nad on ealt ja taustalt täiesti erinevad. Lugedes muutun kord lapseks, siis meheks, nooreks neiuks, küp­seks naiseks, keskealiseks meheks, kahe lapse emaks.

Kirjanik ongi hämmastanud kriitikuid ja lugejad oma suure­pärase oskusega kirjeldada eri vanuses inimeste hingeelu. Viie­aastase üksindus, teismelise eneseotsingud, keskealise naise elutahe – see kõik on antud nii täpselt ja mõistvalt, justkui elaks autor ise mitut elu. Selles raamatus pole lihtsaid lahendusi ega kõikehõlmavat happy end’i. Ometi pole see ka masendav lugemine.

Lõpuks põimuvad kõi­kide peategelaste eluteed kuidagi ootamatult – nii nagu eluski on kõik kõige ja kõigiga seotud. Hoolimata sellest, et miski ei näi lahenevat, jääb õhku siiski puhas lootus. Ükskõik kui raske ning üle jõu käiv võib kõik tunduda, tuleb alati jaatada elu. Ning ootamatult pakub ta lahendusi, justkui esimene aeglaselt langev põhjamaine lumi, mis mineviku äkki puhtaks teeb ja annab lootust uuele.

Riikka Pulkkinen

„Piir”

Pegasus