Rindemehe leppimine


Valgevene Solzhenitsõniks tituleeritud Vassil Bõkav veedab vanaduspõlve Saksamaal, kirjutab mõistujutte ja püüab unustada vastuolusid Lukashenkoga.

Bõkavit peaks eesti lugeja tundma küll. Nõukogude Eestis tõlgiti teda meelsasti, vahepeal saabus paus, kuid veel sel aastal avaldas kirjastus Tänapäev ta hilisema jutukogu “Toru”.

Noorelt Suure Isamaasõja läbi teinud Bõkavit on alati huvitanud piirsituatsioonid, inimese suutlikkus nendes inimeseks jääda. Ent Bõkavi viimaste aastate loomingut varjutab lootusetuse pitser. Sapp muutub kangemaks, masendus suuremaks, tunneli lõpus enam valgust ei paista.

Kaks aastat tagasi avaldas Eesti Ekspress ülipõneva portreeloo Valgevene kuulsaimast kirjanikust, kes Lukashenkoga vastuollu sattudes oli sunnitud ennast varjama Soome PEN-klubi korteris. Artikliga kaasas-käival fotol põrnitses lugejat sõjaka välimuse ja punase ninaga vana mees, suur marliside ümber pea. Just selline pidigi olema vabadusvõitleja.

Nüüd, kaks aastat hiljem, elab endine NSVL rahvasaadik Gorbat‰ovi perestroika-poliitika pooldaja Bõkav juba Saksamaal, esmalt Künstlerhausi lossis Wiepersdorfis, siis Berliinis, kus alustas tööd autobiograafilise romaani kallal.

Frankfurdi raamatumessil astus rahva ette väärikas beezhis ülikonnas valgevenelane. “Kas tema ongi kirjanik?” küsis paviljoni sisse lipanud sakslane, tormas juurde, korjas paberile autogrammi ja patseeris edasi. Jumal üksi teab, mis ta selle allkirjaga tulevikus peale hakkab.

“Kirjandusest on saanud kaup – ainus kriteerium, mis talle esitatakse, on kasum,” ütles Bõkav, kelle viimane raamat ilmus siinkandis enne kahe Saksamaa taasühinemist, veel Ida-Saksamaal. “Viimase aasta jooksul on paljugi muutunud Euroopa raamatukultuuris. Minu looming neile nõudmistele ei vasta – minu meelest pole raamat ainult kaup ja raha.”

Mis on aga see müstiline “midagi”, mis pole ainult “kaup ja raha”, Bõkavil valmis vastust pole. Selle asemel hakkab ta rääkima nendest moraalsetest väärtustest, mis kirjandusel olid totalitaarses ühiskonnas.

“Kummaline, et kuigi sotsialistliku realismi reeglid kehtisid kõigile, avaldati häid raamatuid, mida demokraatia tingimustes lugeda ei saa,” leiab Valgevene dissident. “Totalitaarriigis oli kirjandus kindlasti ka rahvuse päästja.”

Sovjetiaja reliktina pakkus Bõkav messil valitsevas kaubastumise atmosfääris tõhusat vaheldust. Uude vene kirjandusse (Pelevin jt) ei suhtu vana kirjanik kuigivõrd soojalt, sakslastest eelistab Grassi ja Bölli.

“Ma pole postmodernismi austaja, ehkki see on kahtlemata väga huvitav kirjandusvool. Samas on näha, et pärast tormilist tõusu on see hakanud ka üsna kiirelt alla käima,” leiab ta. “Ise olen traditsionalist, realist ja mu enda loomingut see meetod kuigivõrd ei ähvarda!”

Kaks aastat tagasi ei tahetud Bõkavit avaldada isegi tema kodumaal Valgevenes. Nüüd on jää justkui liikuma hakanud, vahest ka tänu sellele, et Bõkav sai Venemaal prestiizhika raamatu-preemia Triumf Soomes valminud jutustuse “Hundiauk” eest (jutustus on üldse Bõkavi lemmik;anre). Minskis on ilmunud kaks vana raamatu kordus-trükki, järgmisel aastal peaks ilmavalgust nägema juba uued teosed.

Ka Bõkav ise on heaoluühiskonnas elades justkui maha rahunenud, Luka‰enkot ei kiru ja lubab kodumaale tagasi pöörduda, kui saksa maksumaksjate kingitud stipendium otsa saab.

“Ma olen täiesti õnnelik,” kinnitas Bõkav. “Kirjutan ka praegu, ehkki mitte iga päev. See on tingitud minu vanusest.”

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare