Risto Teinonen: natsionaalsotsialismis oli palju häid külgi

 (185)
                 
Risto Teinonen: natsionaalsotsialismis oli palju häid külgi
Arno Mikkor
Haakristiga tordi lahtilõikamise pildiga avalikkuse ette sattunud endine skaudijuht ning erusõjaväelane Risto Teinonen “stiilipidudest” enam ei räägi. Hitleri ja natsionaalsotsialismi mainekujunduskampaaniast ei kavatse ta aga loobuda ka vanglakaristuse ähvardusel.

Risto Teinoneni pole raske Tartus Rüütli tänaval ära tunda. See-eest on temas aga raske ära tunda meest, kelle tegevust kapo peab Eesti riigi alustalasid kõigutavaks ning riigi huve tõsiselt kahjustavaks. Alla keskmist kasvu, musta bareti ja prillidega mees tuleb kohtumisele üksi, ilma turskete, tanksaabastesse ning lühikestesse jopedesse riietatud saatjateta.

“Loodava ühenduse tegevus on suunatud etnilisel ebavõrdsusel põhineva ühiskondliku korralduse ja käitumisreeglite kehtestamisele Eestis, sihiga saavutada olukord, kus erinevad etnilised grupid (sh juudid ja teiste rasside esindajad) oleks Eesti Vabariigis nii pidevas füüsilises ohutundes kui ka ebavõrdselt koheldud,” ütleb kaitsepolitsei poolt koostatud kahtlustus.

Lühidalt öeldes kahtlustatakse Teinoneni natsistliku rühmituse loomises. Kahtlustuse juriidiliseks aluseks toob kapo karistusseaduse 235. paragrahvi 1. lõigu. See on tõsine paragrahv.

“Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse vastu suunatud tegevuse eesmärgil loodud /---/ ühendusse kuulumise, samuti sellise ühenduse loomise, juhtimise või sellesse liikmete värbamise eest” võib karistada kuni kuueaastase vangistusega.

Juhul, kui see täies ulatuses realiseeruks, näeks mees oma detsembris sündinud tütart alles siis, kui too esimesse klassi läheb.

Seda, et kapo huvi Teinoneni vastu on kõike muud kui leige, näitab fakt, et kümme minutit enne meie kokkulepitud kohtumisaega heliseb minu mobiiltelefon.

“Tervist, siin XXX XXX kaitsepolitseist. Helistan, kuna teil on plaanis intervjuu eesmärgil kohtuda...” Intervjuud ära jätma XXX ei keelita, küll aga tunneb muret, et Teinonen ajakirjandust oma propaganda huvides ära ei kasutaks. Kinnitan, et ajakirjandus ei lase end ära kasutada.

“Olen uje ja rahulik”

Istumiseks valib Teinonen Wilde kohviku ning selleski üsna kesksel kohal paikneva laua. Paistab et mees, kes kannab enda sõnul “Eesti esinatsi vastumeelset templit” ning on samas iseloomult “uje, rahu ja vaikust armastav”, silmapaistmatust siiski ei eelista.

“Enam mitte. Muidugi kui ma valida oleks saanud, siis oleks nii teinud, et need üritused oleks jäänudki kinnisteks, avalikkuse eest varjatuteks. Aga nüüd...”

Telefoni võtab ta siiski nii tükkideks lahti, kui paljaste kätega võimalik – eemaldab kaane, aku ja sim-kaardi. Tellib ühe musta kohvi ja kohapeal apelsinidest valmistatava toormahla.

“Nende ürituste” all mõtleb Teinonen Wannsee konverentsi, Hitleri sünnipäeva ja natsionaalsotsialismi märtrite aastapäeva tähistamisi, mida ta koos “kamraadidega” on alates 2006. aasta jaanuarist korraldanud. Kõik kolm on natsiideoloogia pooldajate hulgas kultusliku tähtsusega päevad. Üldiselt aktsepteeritud ajalookäsitluse kohaselt otsustasid natside liidrid just nimelt Wannsee koverentsil lõplikult, et juudid tuleb hävitada.

Teinoneni see ei häiri.

“Jah, ma võin täna küll avalikult öelda: ma usun, et natsionaalsotsialism on aade, millel oli palju häid külgi,” ütleb mees ja tellib klaasi vett.

Häid külgi? Teise maailmasõja aegseid kogemusi ning foto-, filmi- ja muud materjali on siiski uskumatult palju ning pea igale inimesele kerkivad seoses sõnaga “natsionaalsotsialism” silme ette pildid laibakuhjadest ja laastatud maadest.

Teinonen noogutab. Küll aga julgeb ta kahelda üldsuse tõekspidamiste objektiivsuses.

“Sellepärast me ju korraldasimegi neid üritusi kinnistena, et mitte kedagi ärritada. Aga samas võiks mõelda ka sellele, et valitsev pilt natsionaalsotsialismist on loodud Teise maailmasõja võitjate poolt massiivse propaganda tulemusel.”

Kui kusagil oleks raamat pealkirjaga “Natsionaalsotsialisti käsiraamat” (kusagil kindlasti ongi), võiks jutt otse sealt pärineda.

Eesti kui viimane rahvusriik

“Mind isiklikult huvitavad neli sõjajärgset teesi, mille abil on tõestatud, et Hitleri Saksamaa oli kurjuse riik – et Hitler tahtis Euroopat vallutada, et Hitler tahtis ja alustas sõda, et koonduslaagrites tapeti kuus miljonit juuti ja et juutide hävitamiseks oli teadlik kava. Nendes väidetes on põhjust kahelda ning demokraatlikus riigis peaks olema selleks ka võimalus,” ütleb Teinonen silmagi pilgutamata. Nagu nõuaks ta õigust mitte roheliste poolt hääletada.

“Üks asi, mis natsionaalsotsialismi puhul kindlasti positiivne on, on rahvuslikkuse au sees hoidmine. Mina ei tee saladust ka sellest, et pooldan väikseid rahvusriike. Eesti erineb näiteks Rootsist, mis on tänu massilisele sisserändele juba kaotanud rahvusriigi iseloomu. Mina tahaksin, et ta sellisena ka püsiks.”

Erinevalt kapost või mitmest eestlasest, kellega Teinoneni teemal vestlen, ei näe mees ise loogikaviga ka selles, et ta etnilise soomlasena viib rahvusriigi ideed oma sünnimaa asemel ellu hoopis Eestis.

“Minu arvates on eestlased ja soomlased üks rahvus, kellel on kaks keelt. Nii et Eestis elades ei tunne ma, et oleksin millelegi selja pööranud.”

Tegelikkuses on selg siiski pööratud. Soome riik – mille võimudega Teinonenil teadaolevalt probleeme ei olnud – on peaaegu poole oma elust võõrsil veetnud mehe jaoks võõraks ja kaugeks jäänud.

“Skandinaavias suhtub riik kodanikku nagu lapsesse, keda peab igas asjas kantseldama. Pealegi ei meeldi mulle Helsingi raudteejaama ümbruses parvlevad neegrid või see, et Helsingis bussis sõites olen valge vähemuse esindaja.”

See ei ole esimene ega viimane kord vestluse jooksul, kui Teinonen räägib “neegritest” nagu millestki, mida ta oma vahetusse Lebensraum’i ei igatse. Küsides tunnistab ta, et nii ongi. Aga kus on probleem?

“Neegrid pole probleem, kui nad elavad nt Aafrikas. Või kui nad tulevad sealt siia turismireisile. Kui aga siia tuleb veel lisaks olemasolevatele immigrantidele muulasi massiliselt hoopis teisest kultuurist, siis on oht, et Eesti kaotab rahvusriigi iseloomu. Selline areng ei ole vastuolus ainult minu soovidega, vaid ka vastuolus põhiseaduse preambuliga.”

Mida peaks siis arvama skinheedidest, kes Teinoneni kodulinnas Tartus mustanahalisi peksavad? Et tegemist on ettevõtlike isamaaliste noortega, kes tegutsevad põhiseaduse preambuli vaimus?

“Noori ei tule hukka mõista, neid tuleb kasvatada ja harida. Neid tuleb suunata õiguspärasele käitumisele, mis on mitte ainult ühiskonna huvides, vaid ka nende endi tuleviku huvides ja sellest peaksid nad aru saama. Siinsetel skin’idel on tavaliselt positiivne suhtumine rahvuslusse, nad tunnevad ajaloos huvi nt Rudolf Hessi ja Eesti leegionäride võitluse vastu jne.”

Kogu vestluse ajal äärmiselt viisakalt, suisa härrasmehelikult esineva Teinoneni näoilme ei muutu ka siis, kui ütlen, et tema soov koguda Tartu tänavatelt hulk skinheede, viia nad metsa ning tutvustada neile natsionaalsotsialistlikku ideoloogiat tundub kahtlane mitte ainult kapole, vaid ka igale tavakodanikule.

“Küsin vastu. Kas on parem, et hulk noori mehi longib tänavatel ja teeb lollusi – näiteks loobib neegreid kividega. Minu arust oleks riigile teene, kui keegi neile õpetaks, kuidas ennast riigi teenistusse rakendada: astuda ajateenistusse, liituda kaitseliiduga, õppida kõrgkoolis.”

Riigikorda me ei muudaks

Loomulikult, aga ka Risto Teinonen peaks mõistma, et kui Tartus elaks lihtsalt keegi Risto Teinonen, kes sooviks skinheedid seaduskuulekateks kodanikeks kasvatada, kapo tema vastu huvi ei tunneks. Ilma Hitleri ja Wannseeta oleks ta tubli patrioot. Saaks veel teise Maarjamaa Risti. Milleks neist siis meeleheitlikult kinni hoida?

Siinkohal Teinoneni jutt takerdub vaevumärgatavaks hetkeks. Aga ta kogub end kiiresti.

“Kui me kahtleme neis neljas põhiteesis... siis peaks olema inimestel õigus rohkem teada, küsimusi esitada. Rõhutan, et kõik toimuks seaduste piires.”

Seaduste piires tegutsemist rõhutab Teinonen kolme tunni jooksul pea sama tihti, nagu ta eitab plaani luua Eesti Vabariigi iseseisvust ja põhiseaduslikku korda ohustav ühendus.

“Ideede pooldamine ei tähenda seda, et toetatakse natsionaalsotsialistlikku riigikorda. Mina ega minu teada ka ükski kapo poolt mainitud üritustel viibinud inimestest ei poolda riigikorra muutmist Eestis.”

Seda, et kapo arvates ei ole siiski tegemist ajalooklubi süütute kokkutulekutega, näitab Heili Sepa, Teinoneni üle kuulanud Lõuna ringkonnaprokuratuuri juhtivprokuröri vihje Eesti Päevalehele läinud suvel antud kommentaaris:

“Hinnang, nagu seisneks kahtlustus ainult “stiilipidude” korraldamises, on ekslik. See ei vasta /---/ kriminaalasjas juba praeguseks kogutud tõenditele.”

Teinonen ise iseloomustab üritustel osalejaid kui natsionaalsotsialismi reaalselt või potentsiaalselt soojalt suhtuvaid inimesi. Tunnistab sedagi, et tema eesmärgiks oleks veenda endisest suuremat hulka inimesi selles, et Hitler polnud paha ning Suur-Saksamaa polnud kurjuse juur.

“Suurim osalejate arv küündis 70-ni. Mina usun, et kui me ausalt neist asjadest rääkida saaksime, oleks võimalik ka kümme korda suurem osalejate arv.”

Teinonen Eestis

2006

•• Jaanuaris korraldab Teinonen koos mõne sõbraga Tartus esimest korda Wannsee konverentsi aastapäeva ürituse. Kohal viibib veidi üle 20 inimese.

•• 20. aprillil tähistatakse Tallinnas Adolf Hitleri sünnipäeva, kus on sama palju osavõtjaid kui eelmisel üritusel.

•• 9. novembril tähistab Teinonen koos kaaslastega Pärnu lähedal rahvussotsialismi märtrite päeva. Kohal on umbes 30 inimest.

2007

•• Jaanuaris tähistatakse taas Wannsee konverentsi aastapäeva, osavõtjaid on 30 ringis.

•• 17. jaanuaril alustab prokuratuur kriminaalmenetlust Risto Teinoneni suhtes.

•• 20. veebruaril määrab siseminister Kalle Laanet sissesõidukeelu kolmele soomlasele, kes osalesid 2006. aastal Tallinnas Hitleri sünnipäeva tähistamisel.

•• 29. märtsil püüab üks sissesõidukeelu saanutest, Harri Vertanen, Tallinna tulla, kuid saadetakse piirilt tagasi.

•• 20. aprillil tähistatakse Hitleri sünnipäeva, seekord Tartus. Osalejaid on kokku umbes 50.

•• 26. aprillil esitleb praeguseks aprillirahutuste organiseerimises süüdistatuna kohtu alla saadetud Dmitri Klenski Risto Teinoneni juhitava MTÜ Uus Euroopa välja antud raamatut “Adolf Hitler – vabastaja” Venemaa pressile kui näidet fasˇismi levikust Eestis.

•• 1. juunil lõpevad sissesõidukeelud.

•• 12. juunil otsib Kapo läbi Teinoneni kodu ning kuulab ta üle. Kodust kaasa viidud arvuti sisust tehakse koopiad.

•• Juuni. Teinonen avab suhtlusportaalis orkut.com oma lehekülje ja riputab sinna pilte eelmainitud üritustelt. Kahe päevaga leiab need ajakirjandus.

•• President vihastab Teinoneni peale, kes kannab ajalehtedes avaldatud piltidel koos Maarjamaa Risti ning haakristiga käelinti. President palub juristidel leida võimalus Teinonenilt Maarjamaa Rist ära võtta. Juristid kinnitavad, et seadus seda ei võimalda, algatatakse seaduse muutmine.

•• Augusti lõpus kirjutab Teinonen kapole ning teatab kavatsusest tähistada Tartus 80–100 inimesele mõeldud üritusega natsionaalsotsialismi märtrite mälestuspäeva. Kapo ei soovita selliseid üritusi korraldada, sest neid võidakse tõlgendada kui ekstremismi propageerimist.

•• Novembris-detsembris peab Teinonen kapo peadirektoriga kirjavahetust, milles kurdab maine mustamise ning tagakiusamine pärast.

•• Detsembris võtab riigikogu vastu “Teinoneni seadusemuudatuse”. See võimaldab presidendil teenetemärk laureaadilt ära võtta – kuid seda saab hakata tegema alles seaduse jõustudes, 2008. aasta alguses, ja mitte tagasiulatuvalt.

2008

•• 12. jaanuaril tähistatakse Tartus taas Wannsee konverentsi aastapäeva.

Logi sisse

Logi sisse kasutades oma
Facebooki, Twitteri või Google'i kontot või e-posti aadressi.


Nimi
Kommenteerimistingimused
Karikatuurid