Robert Randma: alati jääb ruumi veel võimsamale kogemusele
— Millal sa selle raamatu kirjutasid? Muutsid sa siin pärast romaanivõistlust midagi?
— „Sigaret” sai kirjutatud mitmes osas. Üks osa sai valmis ligi kolm aastat tagasi ja siis ta lihtsalt laagerdus kaks aastat. Lõpuspurt hakkas eelmise aasta lõpus. Romaanivõistlusele saadetu oli ikka kümneid ja kümneid lehekülgi pikem, kärpisime toimetaja Katrin Kerniga liigset tublisti välja.
— Kuidas see loomeprotsessi viimane osa välja nägi?
— Kolisin raamatu lõpulekirjutamiseks Islandile, enne töötasin Eestis reklaamiagentuuris. Lihtsalt läksingi septembris sinna kirjutama, novembri lõpuks sai raamat valmis. Nüüd plaanin uut alustada.
— Oled sa varem ka midagi kirjutanud?
— Raamatu avaldamisega ma päris pea ees vette ei hüpanud jah. Kirjutanud olin küll, aga mitte avaldanud. Kunagi sai Eia Uusiga kahasse kirjutatud üks raamat, aga me otsustasime seda mitte välja anda, kuigi isegi kirjastus oli juba olemas.
Mis puudutab kokkupuudet kirjandusmaailmaga, siis detsembris andsime koos Eiaga avalöögi kirjandusrühmitusele nimega Purpurmust.org, kus on tänaseks koos kakskümmend noorkirjutajat.
— Mis selle rühmituse loomise eesmärk oli?
— Esialgu ei olnud mõte niivõrd uue seltsi kokkukutsumine, kuigi mõte oli kindlasti ka selles, et saaks kogemusi vahetada ja üksteisele raamatuid anda. Et jälgin üht USA netifoorumit, kus autorid kirjanikuelust räägivad, tuli mõte, et Eestis sellist asja ei ole ning autor jääb lugeja jaoks kuidagi külmaks karakteriks. Tänapäeva vahetus maailmas tunduks autori rahvale lähemale toomine loogiline. Nii et algne idee oligi luua foorumipõhine internetikeskkond, mis autoreid kokku tooks ja võimaldaks vahetut kontakti.
— „Sigareti” läbiv süžeeliin on hingede rändamine sisse- ja väljahingatava suitsu kaudu. Kuidas sa selleni jõudsid?
— Ükskord oli mul magades huvitav kogemus. Oli tunne, et keha nagu magab, aga sama ajal tajusin väga tugevalt iseenda kohalolekut selles toas. Hakkasin mõtlema, et mis see nüüd oli. Jõudsin uurimisega otsapidi une ja ärkvelolu vaheseisundeid uuriva hüpnagoogia juurde. Sealt jõudsin uskumuste juurde, mis räägivad meditatsiooni või unenägude abil kehast irdumisest. Raamatus püüdsin sama teemat veidi üle vindi ja meelelahutuslikult kajastada.
— Sinu kirjeldatud kogemust nimetatakse vist uneparalüüsiks. Oled sa nn lucid dreaming’uga ka tegelnud? Nii nimetatakse inglise keeles seisundit, milles magaja kontrollib unenäos toimuvat.
— Eesti keeli nimetatakse neid astraalunenägudeks. Ma ise ei ole suutnud ennast sellesse faasi viia, milles saaks unenägusid kontrollida. Üks mu sõber küll väidab, et ta teeb alati niimoodi, aga mina pole katsetustest hoolimata sellega hakkama saanud.
— Kas lisainspiratsiooni said eesti maausust? Sinu tegelane Raul ka suitsetab mingeid imelikke maarohte…
— Kui ma hüpnagoogiat ja selle seoseid usunditega uurima hakkasin, ei kujutanud ma ette, et meie maausundis ka selline teema võiks käsitletud olla. Aga kui hakata uurima viiteid hingede rännakule või hinge duaalsusele, sellele, et ühes kehas on mitu hinge, siis on just maausk üks neid usundeid, kus sellest teemast kõige rohkem räägitakse. See tõdemus oli üks tõukeid, mis seda raamatut kirjutada aitas.
— Kes on su kirjanduslikud eeskujud?
— Kirjanik, kelle suunas ma väga selgelt alt üles vaatan, on Douglas Coupland. Tema kirjutamisviisi iseloomustab teatud hüsteerilisus ja ülekeeratud realism, mis mulle väga meeldib. Seejuures jääb ta alati humoorikaks. See on ka minu eesmärk, lasta lugejal naerda, aga pakkuda ka mõtlemisainet.
— On näha, et raamatu kujundusele oled sa väga suurt rõhku pannud.
— Olen raamatut alati võtnud kui tervikut, kujundus on osa sellest. „Sigaret” räägib rändhingest, kes kasutab kehasid anumatena, kus eksisteerida. Tema suhtumine neisse kehadesse on hästi kliiniline ja külm, nad on nagu kujunduslikud elemendid. Kujunduses kasutasime alasti kehasid, mis pole seksuaalses mõttes kuidagi väljakutsuvad ega provotseerivad – nad lihtsalt on seal.
— Lõpetasid ülikooli Suurbritannias kommunikatsiooni erialal. Mida nad seal õpetasid?
— Lisaks sellele, et õpetati väga palju inglise meediat, oli seal ka antropoloogiline osa, kus räägiti manipulatsioonitehnikatest, sellest, millest inimese tähelepanu kinni haarab… Eks ma ehitasin ka „Sigareti” niimoodi üles, et esimene osa oleks meelelahutuslik ega laseks lugejal raamatut enam pooleli jätta. Umbes poole pealt tuleb juurde natuke pseudofilosoofilisem aspekt, kus räägitakse sellest, kuidas inimesed on üksteise peegeldused… Ja lõpuspurdiks on põnevust ka lisatud, et lugeja ära ei väsiks.
— Mis sa arvad, kas sinu raamatus ringi rändav hing õpib ka midagi? Mis võiksid ühe hinge arengueesmärgid olla?
— Julgen öelda, et ta teeb läbi väga suure arengu, ka tema eesmärgid muutuvad romaani käigus järjest täpsemaks. Mina olen küll alati mõelnud, et huvitav, mis tunne oleks elada näiteks tund aega hästi vana inimesena või nelja-aastase lapsena. Arvan, et hinge n-ö prioriteet võikski olla kogeda elu võimalikult erinevat moodi. Selle hinge suhtumine kehadesse on muide päris kergekäeline ja destruktiivne. Esiteks ta suitsetab seal päris palju, ei karda tervist rikkuda, sest see pole ju tema keha...
— Mis hobidega sa tegeled?
— Mulle meeldib sukelduda. Olen seda ka Eestis teinud, aga see ei ole väga huvitav. Eelistan kohti, kus on hea nähtavus ja palju veealust elu. See on eskapism parimas vormis, vee all viibides lülitub sisse täiesti teine maailm.
— Tundub, et sa ise elad kogemustekogujana enda väljendatud ideaalile suhteliselt lähedal. Sul ei ole hirmu, et keskikka jõudmise ajaks maailm ennast niimoodi ammendab?
— Ei, ma arvan, et alati leiab järjest ekstreemsemaid kogemusi. Mitte et äärmuslikkus oleks kogemuse juures eesmärk omaette, aga me ei ela nii piiratud maailmas, kus kogemustepagas võiks mingil hetkel täis saada.
Kes ta on?
Robert Randma
Sündinud: 24. jaanuar 1984
•• Haridus: Birminghami ülikool (2004)
•• Esikteos „Sigaret” (2009, EPL Kirjastus)
