Roheline apokalüpsis

Tänapäeva üht huvitavamat ja tunnustatumat inglise kirjanikku tuntakse Eestis vähe ja kui, siis vist ulmekirjanikuna, sest seni on temalt eesti keeles ilmunud mõned üksikud jutud, mida on üpris kerge Ļanriulme alla liigitada.

J.G. Ballard alustas tõepoolest ennekõike ulmekirjanikuna, kuid loobus sellest voolust teadlikult üsna ruttu. Täna-

päevani kurdab ta, et ulme-sõbrad peavad teda mingiks imelikuks ärakargajaks, tavakirjandusringkonnad aga imelikuks ulmekirjanikuks.

##Sellest, kohati tüütust ja paljus mõttetust arutelust ulme ja mitteulme piiride teemal on Ballardi puhul vast tähtsamad ta loomingu sisulisemad tunnused, sest tegu on eesti kirjandusilmas üsna vähetuntud autoriga. Ballard on väga sotsiaalne kirjanik, kes omapäraste, pigem sürrealistlike kui ulmeliste vahenditega kirjeldab tänapäeva postmaterialistliku ühiskonna väärtuste kollapsi ja resignatsiooni, mis väljendub tihti mingi alateadliku pimeda raevu näol.

Meeleline looming

Ballardi looming on valdavalt ülimalt meeleline – kombatav, haistetav, visualiseeritav – ja sellisena mingil alateadlikul moel realistlik ja täpne. Ta suudab ootamatu täpsusega väljendada meie kollektiivse alateadvuse soppides mulksuvaid hämaraid stiihiad. Midagi kaunist seal Ballardi jaoks aga küll pole, tema looming on valdavalt pessimistlik. Näiteks kirjeldab ta kuulsaim romaan “Crash” ilgeid seoseid, mis valitsevad yuppie’de elustiili, seksuaalsuse ja sõna otseses mõttes kõikehävitava ja paljastava autoõnnetuse vahel.

Selles mõttes on ootamatu, et Ballardit kui ennekõike romaanikirjanikku tutvustatakse eesti lugejale mingis mõttes optimistliku “Unenägude täis-ühinguga”, mis aga on samuti üks selle viljaka autori tähelepanuväärsemaid teoseid. Tegemist on nukra, rousseauliku “tagasi loodusesse”-ideaali väljendusega tänapäeva tardunud heaoluühiskonna kesk-

klassi hulgas, kes oma äärelinnaletargias muru niites, hekki pügades jne elupäevi tasapisi surma poole veeretavad.

Steriilne äärelinnaelu on Ballardile väga oluline teema. “Unenägude täisühingus” prantsatab Londoni äärelinna Sheppertoni – kus elab muide ka Ballard ise – varastatud väikelennukiga alla loomalikust energiast pakatav Londoni luuser Blake, kelle kinnisidee on lendamine. Blake’ist saab kogu Sheppertoni lunastaja: ta muudab tardunud äärelinna pulbitsevaks dĻungliks. Elanikud heidavad enestelt riided ja muud ühiskondlikud piirangud, lõpuks õpetab Blake nad lendama ja nad lendavadki ära, troopilise looduse poolt neelatud äärelinn jääb tühjaks. Nagu ka kõik ülejäänud maailma äärelinnad tulevikus, ennustab Ballard läbi Blake’i.

Tee tagasi loodusesse

”Unenägude täisühingut” võiks käsitleda tänapäeva ökoloogilises kontekstis. Judeo-

kristlik kultuur on enesest looduse, organiseerimata stiihia raevukamalt, tõhusamalt ja kompromissitumalt välja lülitanud kui ükski teine. Nüüd ollakse siiski midagi taibanud, ilmuvad isegi sellised raamatud nagu “Roheline kapitalism”. Pole siis ime, et Ballardi iroonilist, romantilist ja poeetilist “rohelist apokalüpsist” nii mõ-nus lugeda on, lastes endast välja kõik metsikud tungid, mida Lääne kultuur on aastasadu jõuliselt maha surunud.

Kuidas on lood Eesti äärelinnade saatusega, on iseküsimus. Ühelt poolt – SKP ja keskmine palk tõusevad, tiskred kerkivad. Ja Eesti on üks suhteliselt suurimaid puidueksportijaid maailmas. Teisalt pole meil ju seda judeokristlikku kultuuri kuigi paljukest aega olnud. Äkki ei peaks meie tee “tagasi loodusesse” nii apokalüptiline olema kui Ballardil?