Rohelised energiaimed

Euroopa Liit on võtnud sihiks vähendada süsinikdioksiidi heitkoguseid viiendiku võrra. Kõige rohkem peab pingutama energeetikasektor, kelle kaelas on enamik heitgaase. Euroopas on tööd alustanud rohelise elektri katsejaamad, mida asjatundjate hordid suuril silmil ja ammuli sui uudistamas käivad.

Whitelee tuulepark, Šotimaa

Kui ammustest aegadest on šotlasi peetud ületamatuteks viskimeistriteks, siis tänapäeval teevad nad ilma rohelise energia tootjatena. On ju loodus neile selleks ülisoodsad tingimused andnud: Atlandi ookeanilt puhub tuul lakkamatult ja võimsad ookeanilained on ammendamatud energiaallikad. Nii pole imestada, et Euroopa suurim ja maailma suuruselt teine tuulepark Whitelee asub nimelt Šotimaal.

Tegu on ligi 55 ruutkilomeetril laiuva tuulikumetsaga, kus kõrgub 140 tuulegeneraatorit. Igaühel on kõrgust 110 meetrit ja võimsust 2,3 megavatti. Pargi koguvõimsus ületab 320 megavatti. See tähendab, et Whitelee tuulegeneraator on peaaegu sama kõrge kui Tallinna siluetti ilmestavad Swissôteli kaksiktornid ja iga tuulik on võimeline toitma elektriga enam kui tuhandet majapidamist.

Siinkohal olgu märgitud, et Eesti tuntuima, kaheksa tuulikuga Pakri tuulepargi võimsus ei küüni 20 megavatinigi, Eesti suurima, Viru-Nigula pargi oma on aga 24 megavatti.

Swarze Pumpe süsinik­dioksiidivaba kivisöejaam

Maailma ainsa omataolise ulmejaama Swarze Pumpe ehitas Saksamaale Rootsi päritolu energiahiid Vattenfall. Rohelusse uppuv, parditiikidest ümbritsetud, botaanikaaeda meenutav soojuselektrijaam kasutab tehnoloogiat, mis suudab korstnasse suunduvatest heitgaasidest eraldada peale teiste saast­ainete ka kurikuulsa süsinikdioksiidi. Veeldatud gaas kogutakse suurtesse mahutitesse, kust eritsisternidega masinad peaksid selle toimetama kohaselt ette valmistatud ammendatud maa-alustesse kivisöekaevandustesse.

Just nimelt peaksid, sest Swarze Pumpe süsinikdioksiidi maa alla ei lasta, kuna seda ei näe (veel) ette Saksamaa seadused. Seda põhjusel, et praegu alles uuritakse, mida maa alla pihustatud CO2 endaga kaasa võib tuua ning kas see sinna ka püsima jääb. Nii on elektrijaam sunnitud iga kahekümne tunni tagant kogutud 200 tonni CO2-te ikkagi pahinal õhku paiskama.

Vattenfallile läks CO2 eraldamise tehnoloogia väljatöötamine ja käivitamine maksma ligi 70 miljonit eurot ehk üle miljardi krooni.

Hoovuseturbiin Orkney saarel

Orkney saare lähedale Põhjamere põhja on šotlased paigutanud tõusu ja mõõna tekitatud merehoovustest elektrit jahvatava turbiini. OpenHydro asjatundjate välja töötatud kuuemeetrise läbimõõdu ja 250-kilovatise võimsusega katseturbiin toidab elektriga umbes 150 majapidamist. Sama energiakoguse tootmisel fossiilsetest kütustest paiskuks õhku 450 tonni süsinikdioksiidi aastas.

Projekti arendajad toovad turbiini eelisena välja, et see imevigur ei häiri inimese silma, ei tekita müra ega mõjuta mereelustikku.

Beatrice’i süvameretuulepark, Šotimaa

Kui madalasse merre tuuleparkide rajamises pole enam midagi uut, siis sügavamad mered on tuulikutest veel puutumata jäänud. Kuigi tuul on seal pidevam ja tugevam.

Süvamere tuuleparkide võidukäigu alguse kuulutajaks võib pidada Šotimaa idarannikule, otse Beatrice’i naftaväljale püsti pandud kahte viiemegavatist hiiglaslikku tuulegeneraatorit. Need kaks moodustavad maailma esimese ligi 45 meetri sügavusse rajatud tuulepargi, mis varustab elektriga üht läheduses asuvat naftapuurtorni. Põhjamere pinnast ligi 130 meetri kõrgusele küündivate ning tuhat tonni kaaluvate turbiinidega tuulikute püsti panemine neelas omanike taskust 45 miljonit naela (ligi 790 miljonit krooni).

2006. aastal Beatrice’i tuulepargi rajanud naftagigant Ramco Energy otsustas septembris, et vahetab õli- ja gaasitootmise rannikutuuleparkide vastu ning võttis uueks nimeks Sea Energy.

Laineenergiamuundur Oyster ehk auster, Orkney saarel

Hoovuste kõrval on šotlastes energeetilist huvi äratanud ookeanilained. Atlandi lainetest toodetud elekter suudaks katta kümnendiku kogu Šotimaa elektrivajadusest, näitavad arvestused. Üht laineenergia­alast projekti arendab Aquamarine Power Orkney saare Atlandi poolsel rannikul.

Seadeldis, millega elekter lainetest välja pigistada, on iseenesest väga lihtne. Ranniku merepõhja on paigutatud hiiglaslik terasest pendel, mis lainete taktis austrikarbi kombel kinni ja lahti käib. Sellest ka imeasja nimi – Oyster (auster). Lainete meelevallas pendeldades toimib seadeldis pumbana, mis juhib merevee läbi vooliku kaldal asuva jõujaama elektrigeneraatorisse – tormi ajal rohkem, tuulevaiksel päeval vähem.

Praegu on mere põhjas vaid üks 315-kilovatise võimsusega „auster”, aastaks 2012 peaks neid olema 15.