Tavainimene paigutab ämblikud ekslikult putukate sekka. Tegelikult on tegemist täiesti eraldi oleva klassiga – ämblikulaadsed. Põhiliseks erinevuseks putukatega võrreldes on ämbliku kaheksa jalga, mida putukatel on “vaid” kuus. Kui putukad on nii taimtoidulised kui ka kiskjad, siis ämblikud on kõik kiskjad: lihav leheke või magus õietolm nendele huvi ei paku. Teine asi on, kui mõni rammus kärbes või liblikas ette satub, siis see surmatakse kiire hammustusega. Kohe aga ei saa ämblik saaki nautima hakata, sest kõigepealt peab ta ootama, kuni see “küpseb”. Ämblikutel on nimelt kehaväline seedimine, mis tähendab, et surmav mürk peab saagi sisu ära seedima, misjärel jahimees imeb selle tühjaks.

Olla kiskja, tähendab olla kiire, kaval ja nähtamatu. Alati aga ei pea kõiki neid omadusi valdama, sageli saavutatakse edu ka siis, kui üht neist hästi osata. Nii on ka ämblikute puhul: mõned ajavad saaki taga nagu hundid, mõned passivad tunde lilleõiel ning mõned püüavad võrguga toitu.

Just tänu püünisvõrgule panevad inimesed ämblikke tähele, kuigi selliselt elatuvad vaid mõned ämblikuliigid. Kõige tuntumaks kudujaks on kindlasti ristämblik, kelle kunstiteosed on tõeliselt nauditavad. Eriti ilusad on need augustikuu hommikutel, mil see haprana näiv püügiriist on kaetud imepisikeste veetilgakestega. Tõsi, ristämblikule pole võrk mitte ainult elatusallikaks, seal on ka tema kodu, kus ämblikuemand elab. Isaseid näeb seal harva, ainult paaritumise ajaks julgeb peigmees võrguniite puudutada. Selleks et tiirane isaämblik ka eesmärgini jõuaks, peab ta palju vaeva nägema, vastasel korral ootab teda kiire lõpp, sest emasele on kõik, mis võrgus liigub, lihtsalt saak.

Olen ise paaril korral ristämblikute armumängu näinud ning mõlemal puhul jõudis peig eesmärgini. Kõigepealt asetas kosilane esimese jala võrgule ning väristas seda õrnalt. Nii andis ta pesas varitsevale pruudile teada, et teda küll ei tasuks rünnata, sest tal on ju kõige paremad kavatsused. Olles kindlaks teinud, et emand sai esimesest signaalist aru, astus ämblikuisand ka kõigi ülejäänud seitsme koivaga võrgule.

Nüüd algas pulma kõige olulisem osa, kus peigmees pidi pruuti veenma, et just tema on see õige, kellega võib paari astuda. Selleks pidi ta mängima serenaadi, kasutades kõiki kaheksat jalga ning võrguniite. Kui serenaad emasele ei meeldi, siis lõpeb isase hea kavatsus kiirelt ja kurvalt. Seekord aga läks teisiti, emane lähenes vaikselt ning mida lähemale ta jõudis, seda intensiivsemalt trillerdasid ka isase jalad. Veel mõni minut ning õnnelik paar saigi kokku. “Saagu teid palju,” mõtlesin ma ning jätsin nad sugu jätkama.