Róisín Murphy karjäär sai alguse lollidest lausetest
Sinu oktoobris ilmunud plaat “Overpowered” erineb üsnagi debüütsooloalbumist – on palju rohkem kindla peale minnes tehtud, popim ja vähem eksperimentaalne kui “Ruby Blue”. Kas sa igatsed ka mõnikord seda veiderdamist või on see viimasel plaadil lihtsalt kuskile ridade vahele peidetud?
— Arvan, et “Overpoweredi” peal on ka natuke veidrusi. Või mis sina arvad? Tegelikult oli minu jaoks tõeline väljakutse teha plaat, mis on väga selgelt fookustatud. Olen alati tahtnud diskot teha, aga väga raske on otsast lõpuni diskoplaadile produtsenti leida. Karjääri algusest saadik olen teinud muusikat väga eksperimentaalsel viisil, lihtsalt läinud produtsendiga stuudiosse ja vaadanud, mis saab. “Overpowered” oli esimene plaat, kus mul oli kõigepealt idee, mida ma tahan teha.
— “Overpoweredi” kohta on ka öeldud, et see kõlab 1980-ndate diskost inspireerituna. Sina aga “hängisid” 1980-ndatel kuuldavasti hoopis poistega, kes kuulasid Jesus & Mary Chaini. Millised olid 1980-ndad sinu jaoks tegelikult?
— Jah, 1980-ndate teise poolega oli tõesti nii. Sain siis esimest korda teada, mis tunne on olla muusikast vallatud, nii et sellest saab sulle kinnisidee. See klõps käis minu sees 14-aastaselt Sonic Youthi kontserdil olles. Hiljem elasin Manchesteris ja sel ajal oli Manchester tõeline muusika- ja klubipealinn, kus kohtusid ja segunesid kõikvõimalikud (muusika)stiilid; inimesed käisid reividel ja tegid ecstasy’t. Eks see kõik mõjutas mind ja mu loomingut omamoodi, kuigi tollal ma muidugi ei teadnud, et hakkan ise muusikat tegema.
— Aga millal käis see klõps, millest alates sa teadsid, et hakkad muusikuks?
— Neid klõpse oli aastate jooksul mitu. Kõik algas sellest, et mu boyfriend’il (Mark Brydon, kellega hakati koos tegema tantsumuusikabändi Moloko – toim) oli stuudio ning vabal ajal käisime seal lollitamas. Ütlesin tema muusika saatel lihtsalt lolle asju mikrofoni. Aga siis saime plaadilepingu, lausete ütlemine muutus igavaks ning ma hakkasin laulma, Mark õpetas mulle, kuidas produtseerida. Kui plaat valmis sai, mõjus see ikka üllatavalt – oli suurepärane tunne.
— Sul on ka suur valik uhkeid, kuigi natuke veidraid kostüüme. Kui tähtis on sulle mood ja kuidas hakkasid lisaks muusikale pidama tähtsaks enese väljendamist riiete kaudu?
— Mulle on alati meeldinud uhkelt riides käia, isegi kui ma ei lähe mõnda uhkesse kohta. Nädalas peab olema vähemalt üks päev, kui saan end ilusasti riidesse panna. Meil on väga suur ja lähedane pere, mind kasvatasid mu ema, tema õde ja vanaema. Alati kui nad oma mälestusi jutustasid, rääkisid nad sedagi, mis neil seljas oli, millisest riidest see oli tehtud ja kust poest ostetud. Mu ema oli väga ilus naine, kellele meeldis ilusaid riideid kanda ja kes kandis need ka väga hästi välja. Muidugi, ta ei olnud selline moehull nagu mina. Vanaema aga oli linna esimene naine, kes kandis rannas tõeliselt lühikesi pükse. Nad olid trendiseadjad.
— Viimase plaadi ümbrisel on sul ju seljas lausa Victor & Rolfi (kuulus moedisainerite duo) loodud kostüüm.
— Viimasel plaadil vist läksin asjaga natuke üle piiri. Aga ega ma end selles vallas lõputult ületada ei saa.
— Sa oled koostööd teinud ka mitme laheda produtsendiga, eriti Matthew Herbertiga, kes produtseeris su esimese sooloplaadi. Kas on veel keegi eriline, kellega sooviksid koostööd teha?
— Ma ei tea, ma ei mõtle sellele kunagi niimoodi. Usun, et tööd tuleb teha sellega, mis sul on, mitte loota ja unistada. Sa ei või kunagi teada, mis välja tuleb. Näiteks Andy Catoga (Groove Armadast, plaadi teise singli “Let Me Know” produtsent – toim) oli nii, et mul soovitati temaga koostööd teha, aga ma mõtlesin: “Ei tea, see ei tundu mulle kõige parem idee.” Aga kui stuudiosse läksime, siis üllatas mind tõsiselt, kui suurepärane ta on.
Róisín Murphy
29. jaanuaril
Tallinnas Rock Cafés
Soojendab Soome elektro-pungikuulsus Op:l Bastards
Uksed avatakse kell 19,
esimene bänd alustab kell 20.30
Teisipäevasel kontserdil
kehtivad algul oktoobris
toimuma pidanud Róisín Murphy kontserdile ostetud piletid.
