Luigel on kujundeid, mis jäävad peale lugemist otsekui kumisema, kummitamagi – näiteks: unel on kollased silmad ja varrukad punasest klaasist (lk 42). Eraldi tähelepanu väärib Luige luule rütm. See on väga isikupärane, ühtlaselt sugestiivne, aga mitte uinutav-loitsiv, vaid ürgugrilikult selgemeelne. Riimide osas peaks ta olema eeskujuks kõigile noorluuletajaile – need on niivõrd loomulikud ja samas leidlikud.

##Aastasaja lõpp

Luulekogu avaluuletus edastab Luige ühe põhisõnumi: “Ja seda suve / ei tule enam, / ei tule enam / seda suve.” (Lk 5.) Neisse klassikaks saanud ridadesse on kätketud kaduvuse ja mööduvuse lohutamatu nukrus.

Mõtlemapanev on asjaolu, et juba 1975. aastal kirjutatud tekstides kõneleb Luik aastasaja lõpust – tajutav on teatud kiirendatud kronoloogia, ehk ka tülpimus ja lõpu-ootus. Raamatu kulminatsiooniks on muidugi ohtralt pärjatud luuletus “On aastasaja lõpp. On öö”, mille alverlik poolmüstiline retoorika pole tänagi kaotanud oma värskust ja aktuaalsust. Luige lõpumotiivid ei kasva apokalüptilisteks – need on tasased, ent selged vihjed, et midagi peab muutuma, muutubki me ümber.

Omaette kiidusõnu väärib Mall Nukke kujundus. Illustratsioonidest moodustub tähendustihke narratiiv. Lugejal tuleks tõsiselt süveneda pildikeele semiootilisse analüüsi. “Elujoon” on unikaalselt kahedimensiooniline teos – ühtaegu luule- ja kunstiraamat.