ROLF LIIV: Seda suve ei tule enam – Viivi Luige 35 aasta luule kaante vahel


ROLF LIIV: Seda suve ei tule enam – Viivi Luige 35 aasta luule kaante vahel
----

“Elujoon” on unikaalselt kahedimensiooniline teos – ühtaegu luule- ja kunstiraamat.
Käesolev Viivi Luige valikkogu hõlmab ta luulet aastaist 1962–1997. On äärmiselt kahju, et siit ei leia Luige viimaste aastate loomet – ei suuda uskuda, et ta on poetessina vaikinud.

Luige luulele on tunnuslik iseäralik rahulik fluidum. See on raamistatud, vormikorrektne luule, vaba äärmuslikest õhkamistest. Luik valdab kunsti muuta arginegi müstiliseks – näiteks trammidega seostuv ta luuletusis mõjub kuidagi eriliselt salapäraselt. Jälgides ta luule arengut, täheldame kujundikeele komplitseerumist, looduskujutus omandab aina uusi nüansse.

Luigel on kujundeid, mis jäävad peale lugemist otsekui kumisema, kummitamagi – näiteks: unel on kollased silmad ja varrukad punasest klaasist (lk 42). Eraldi tähelepanu väärib Luige luule rütm. See on väga isikupärane, ühtlaselt sugestiivne, aga mitte uinutav-loitsiv, vaid ürgugrilikult selgemeelne. Riimide osas peaks ta olema eeskujuks kõigile noorluuletajaile – need on niivõrd loomulikud ja samas leidlikud.

##Aastasaja lõpp

Luulekogu avaluuletus edastab Luige ühe põhisõnumi: “Ja seda suve / ei tule enam, / ei tule enam / seda suve.” (Lk 5.) Neisse klassikaks saanud ridadesse on kätketud kaduvuse ja mööduvuse lohutamatu nukrus.

Mõtlemapanev on asjaolu, et juba 1975. aastal kirjutatud tekstides kõneleb Luik aastasaja lõpust – tajutav on teatud kiirendatud kronoloogia, ehk ka tülpimus ja lõpu-ootus. Raamatu kulminatsiooniks on muidugi ohtralt pärjatud luuletus “On aastasaja lõpp. On öö”, mille alverlik poolmüstiline retoorika pole tänagi kaotanud oma värskust ja aktuaalsust. Luige lõpumotiivid ei kasva apokalüptilisteks – need on tasased, ent selged vihjed, et midagi peab muutuma, muutubki me ümber.

Omaette kiidusõnu väärib Mall Nukke kujundus. Illustratsioonidest moodustub tähendustihke narratiiv. Lugejal tuleks tõsiselt süveneda pildikeele semiootilisse analüüsi. “Elujoon” on unikaalselt kahedimensiooniline teos – ühtaegu luule- ja kunstiraamat.