ROLF LIIV: Valgre laulud raamatus, sõna viisist eraldi
##Raimond Valgre ligi sadakonnast laulust on sellesse valimikku võetud veidi enam kui pooled. Järelsõna on napivõitu, soovitav oleks juurde lugeda Valter Ojakääru meenutusi. Kahjuks puuduvad tekstide kirjutamisaastad, ent see ei riku üldmuljet. Tajume ju niigi selgelt kontrasti 1930-ndate dässivaimustusest pakatava “Helmi” ja 1940-ndate traagikast tulvil “Halli sõdurisineli” vahel.
Mis jääb järele Valgre lauludest ilma meloodiata? Kas need on käsitletavad “täisväärtuslike” luuletustena? Mis on lauluteksti ja luuletuse vahe? Kas meloodia on kompensatoorne element, et varjata Valgre poeetilise ainestiku piiratust (armastus, sõjaõudused)? Muidugi, kuidagi ei toimi ilma muusikata fraasid nagu “duu, duu, laulsid sa mul”, “holladi-holla” jne. Käesolevas valimikus leiame peale Valgre enda tekstide ka Debora Vaarandi, Minni Nurme, Paul Rummo jt loomet. Ilmselt on raske nii lugeda, et meloodiad kõrvus ei kumiseks. Selle kogu värsitehniline tase on arusaadavalt ebaühtlane, kõige professionaalsem luuletus on Vaarandi “Saaremaa valss”. Valgre võib üllatada leidlike riimidega (naised on tujukad – näide sest kujukas).
Huvitav on jälgida Valgre laulude geograafiat, tema lünklikku Eesti-kujutust. Miks näiteks Paide ei väärinud laulu? Kuigi arvame end Valgre loomingut üldjoontes tundvat, leidub siiski ka üllatusi: näiteks laul “Noor neiu raha eest” jutustab lõbutüdrukust, keda ema ja vend meelt parandama veenavad.
Õnn loovast tööst
“Raimond Valgre laule” võib käsitleda ka eneseabiraamatuna: ma loodan, et saan sellest üle, ükski valu jäädav pole eal, muusika ent siiski trööstib mind ja ütleb, et ma varsti kohtan sind...
Kui võrrelda Valgret Jacques Breli või Võssotskiga, näeme, et Valgrel puudub sotsiaalne tundlikkus, ta kirjutab enamasti oma rikkalikest naiselamustest. Ainult sõjamotiivid suudavad karmistada romantilist elutunnet. Huvipakkuv on faustliku motiivi põimumine sõjajärgse ülesehitusretoorikaga: “Õiget õnne leida võid / sa ainult loovast tööst.”
Valgre tekstid võiks hierarhiliselt paigutada kanoniseeritud luule ja salmikuluule vahele. Kõikumisi on mõlemas suunas. Suure meloodiameistri valimik on ühtaegu psühhoteraapiliste mantrate kogumik ja seltskonnalaulik, väikekodanlastele aga lihtsalt dekoratiivobjekt.
