Romaani vääriline film. Kinolinal sünnib ime

Tanel Toom on „Tõe ja õiguse” teinud samamoodi südameverega, nagu Tammsaare oma romaanigi kirjutas.

Nägin filmi enne esilinastust ühel udusel laupäeva pärastlõunal Allfilmi stuudios. Läksin kohale mõningase hingevärinaga. Midagi pole teha – kui oled ligi paarkümmend aastat oma elust tegelnud Tammsaare ja tema loominguga, on temast endast ja tema tegelastest saanud otsekui lähedased kaaslased, kellega on oma side. Peamine hingevärina põhjus oli mure: ega romaani põhiolemust – mida muide on omajagu keeruline sõnastada – pole kuidagi moonutatud ning tegelastele ja autorile liiga tehtud?  Kaks tundi ja nelikümmend viis minutit hiljem võisin filmi lõppedes kergendatult ohata: „Jumal tänatud!”